Читать книгу Seltsimees laps - Leelo Tungal - Страница 13

Oleksin kangesti tahtnud näha, kuidas ingerlane Hilma liivaga koogipanni küürib: minu elukogemused on näidanud, et liiv ei tee midagi puhtaks, vaid otse vastupidi – kui ma suvel liivakastist tulin, siis pani memme ohates pesuvanni nii mu püksid kui ka sukad ja enne ei tohtinud sussegi jalga panna, kui varbavahedest oli liiv seebise svammiga välja pestud.

Aga kahjuks oli ingerlasel pann juba pestud ning liiv kuskile ära peidetud. Naine ise oli kodust ära läinud – tädi Liilia arvas, et küllap kolhoosi lauta õhtusele lüpsile. Pliidiga toas oli hästi vähe asju – roheliseruudulise vakstuga laud, kaks raudotstega voodit, paar tooli ja pikk pink – ning kogu see mööbel oli asetatud seina äärde. Keskpõrand oli tühjaks tehtud, nagu oleks seal kavas tantsima hakata!

Lapsed olid üksi kodus – tegid küll ukse haagist lahti nagu hundi ja kitsetallede muinasjutu kitsekesed, aga ei lausunud ühtegi sõna ega vastanud isegi meie teretusele. Mõlemad olid hallisilmsed ja kiilaspäised – pealael kasvamas õige lühike hele juukseokas. Mõlemal olid pikad pruunitriibulised püksid jalas – mine võta kinni, kumb see neist tüdruk võis olla. Minust olid nad igatahes tsipake väiksemad.

Tädi pani kastruli pliidile: „See on teie emale! Äidile, noh!” ja mina ulatasin suuremale lapsele pirukapaki. Tema peitis käed selja taha ja vaatas mulle kohkunud pilguga otsa.

„Võta, võta – see on täitsa hea! Vanaema ise tegi!”

„Ta ei saa vist sinust aru,” ütles tädi Liilia. „Pane pirukas laua peale, eks nad pärast söövad, kui me ära läheme!”

Mul oli hirmus kahju, et polnud tata käest soome keelt õppinud: ainult ühe, kõige veidrama sõna õpetas ta mulle selgeks: polkupyöra! Kas pole naljakas, et see tähendab jalgratast?!

„Lähme nüüd tagasi – teised juba ootavad!” ütles tädi mul käest kinni võttes. „Head aega, lapsed!”

Ütlesin ka head aega – hästi aeglaselt, et ingeri lapsed aru saaksid. Ja ukse pealt hüüdsin veel sõbralikult sulaselges soome keeles: „Polkupyöra! Paavo Nurmi!”

Ingerlased, tuimad loomad, ei paistnud soome keelt mõistvat ega teinud teist nägugi!

Sellal kui me ära käisime, oli suguharu omavahel aru pidades otsustanud, et mina jään ööseks vanaema-vanaisa juurde. Tavaliselt meeldis mulle kangesti võõras kohas magada: näiteks linnas tädi Liilia juures Ülase tänava toapõrandal, ja hämaralt on meeles ka vanaema Mari lauda peal heintes möllamine – kuid neil kordadel magasin ma ikka memme-tata vahel, nüüd aga pidi tata koju minema ja minu Jõgisoole jätma.

„Ainult päevaks-paariks,” ütles ta. „Seniks, kuni memme tagasi tuleb ja kodus jälle kõik korda saab.”

„Ma tahan ko-oo-ju!” tuli mulle nutt peale.

„Kodus pole meil suurt midagi süüa, aga vanaemal on siin palju head-paremat,” meelitas isa. „Ja pealegi – viimane Lihula buss on juba läinud... Mina lähen juhusliku masinaga, aga lapsed krusakastis ei reisi. Homme on mul pikk tööpäev – kuidas sa üksi külmas toas hakkama saaksid?”

„Palun! Pa-alun, võta mind kaasa!” nurusin. „Ma olen kohe kole hea laps, ausõna!”

Haarasin tatal püksipõlvest ega lasknud lahti, kuidas teised ka ei lohutanud ega kamandanud.

„Vaata kus põrjguline!” imestas tädi Ida. „Ma olen alati öelnud, et koerja on palju kerjgem kasvatada kui last!”

„Kuule, sa lubasid ju heaks lapseks hakata?” küsis tata väga pahase häälega. „Kas siis hea laps niiviisi jonnib?”

Hea laps ei jonni üleüldse, seda teadsin ma ju väga hästi. Aga vaikselt tihkusin ikka edasi ega jäänud rahule enne, kui vanaema mulle imeasja näitas. See oli heleroosa nukupea! Ilusa väikese suu ja suurte helesiniste silmadega nukupea – kerge nagu õhk! Nägu oli sile ja lõhnas teistmoodi kui kõik muu siin vanaisa-vanaema juures. Kaelast allpool oli olemas õlgade hakatuski, ja selles hakatuses ilutses neli väikest auku – igas nurgas üks.

„Kui teised ära lähevad, siis õmblen nukule keha ka!” lubas vanaema.

See juba oli midagi! Päris oma nukk – kes siis seda ei tahaks! Tegin tatale kiiruga kalli ega nutnud üldse, kui ta aknast möödudes mulle lehvitas. Oh et tädid kiiremini nõudepesuga hakkama saaksid ja meid vanaemaga rahule jätaksid!

Ja kui vanaisa võttis nurgast oma kuulsa kirju jalutuskepi, mida ta ise härrasmehe špatsiirštokiks nimetas, ja läks Tallinna suguharu bussipeatusse saatma, võttis vanaema tõepoolest lapikotist tüki valget riiet ning tegi söögilaua puhtaks. Terava seebikilluga joonistas ta riidelapile kriipse ja kaari, klõbistas siis natuke aega kääridega ja pani õmblusmasina tööle. Vanaema käes käis kõik kiiresti: õmblemine, küpsetamine ja koristamine. Ja mis peamine: talle meeldis töötegemise juures ka juttu ajada! Kui memme ja tata kirjutuslaua taga oma paberite ja vihikute juures istusid, siis ei tohtinud ma igast tühjast tüli teha. Aga mine sa võta kinni, mis on tühiasi: kas näiteks see, kui sul on tarvis teada, mis on brigadiri ja frikadelli vahe, on tühiasi? Või mille poolest erinevad ešelon ja odekolonn? Kas jänkid on sama mis jänkud? Igasuguseid keerulisi sõnu võis kuulda nii memme-tata kui ka teiste inimeste suust, kuid tavaliselt polnud mul päeval aega nende asjade üle järele mõelda – õhtuvaikuses, kui võõrad sõnad hakkasid kõrvus kõlisema, oleks olnud ju tore memme-tataga nende üle aru pidada. Aga võta näpust! Nende meelest olid kooliasjad ja igasugused muud igavad paberid tähtsamad kui kõlavate sõnade tähendus.

Vanaema rääkis õmblemise ajal hea meelega igasuguseid jutte. Näiteks sellest, et vanasti olid nukud tavaliselt kaltsudest tehtud, kuid peenematel pupedel olid otsas portselanist pead. Kui vanaema oli väike tüdruk ja elas oma papa-mamma ning suurte vendadega Jekaterinburgi kubermangus, siis oli Vene krahviproua talle nimepäevaks kinkinud imeilusa roosade põskedega nukupea, ja sellele oli ta ema lillelise kleidi õmmelnud. Pupe nimi oli olnud Katja, mis on vene keeles sama mis Katariina või meie Kati.

„Vanaema, kas sina siis väiksest peast ei kartnudki venelasi?”

„Ei kartnud – miks ma oleks pidand neid kartma? Inimesed nagu inimesed ikka – see krahv, kelle juures mu papa töötas, oli hästi kena ja lahke mees! Aadlik mis aadlik! Papa viis talle sünnipäevaks alati esimesi värskeid kurke, need said just märtsi alguseks triiphoones valmis – ja tänutäheks sai ta iga kord krahvilt hõberubla. See oli siis suur raha! Siin Eestis olid Saksa mõisnikud – need olid küll ülbed inimesed! Varangu mõisas, kus sinu tata sündis, oli üks vanatüdrukust Berta-preili – see laskis kõigil, kes talle vastu juhtusid tulema, oma kätt suudelda! See oli küll kole! Kõhn ja krimpsus käsi – ja sina anna sellele kondibuketile suud...” võbistas vanaema õlgu.

„Kas sina andsid?”

Vanaema jättis õmblemise katki ja vaatas mulle pikalt otsa: „Jah, üksainumas kord... Pärast pistsin alati jooksu, kui juba eemalt seda Berta-preilit kuskilt tulemas nägin – olin siis ju noor, natuke üle kahekümne. Aga Annchen – tädi Anne – oli kangekaelne, tema sai papa käest mitu korda vitsu selle eest, et ta Berta-preili kätt ei musitanud.”

„Ma arvan, et praegu on tädi Anne vanaisast tugevam...”

„Noh, ma ei usu, et ta selle pärast papa peale viha kannab,” naeratas vanaema.

„Aga kas tata sai ka vanaisalt peksa?” küsisin väikese hirmuga – sest seda ma küll ei uskunud, et tata oleks mingi kondikubu kätt musitanud.

„Ohoh, sinu tata oli juba väiksest peale nii kiire jooksja, et teda poleks Berta-preili mitte tähelegi pannud,” arvas vanaema.

„Kas tata oli hea laps?”

„Hea laps? Jaa, muidu oli ta väga hea laps, aga selle jooksmise pärast oli temaga tegemist kogu see aeg!” kõneles vanaema ja muudkui tallas oma Singeri-masinat. „Ükskord otsisime teda terve päeva taga – mina kartsin juba, et mustlased viisid poisikese kaasa, aga siis leidis üks karjuspoiss Feliksi rukkipõllu äärest üles. Seda poissi kutsuti Sea-Jüriks – muidu oli ta nagu natuke imelik, aga sinu isa hoidis ta hullupööra: mängisid teised koos puupulkadest tehtud lehmade ja hobustega! Ei tea, mis siis oleks saanud, kui Sea-Jüri poleks taiband põlde läbi otsida – Virumaal olid siis ju tohutud viljapõllud ja rukis kasvas seal nagu müür...”

Vanaema otsis kapist vatti ja toppis nuku keha seda tihkelt täis. Käte-jalgade toppimisel kasutas ta vanaisa pliiatsit, ja kui need olid ilusasti trimmis, siis õmbles ta Kati pea keha külge – need neli auku kaela ja õlgade piiril olidki selle jaoks tehtud, et saaks nukule pea otsa panna. No täitsa nagu päris nukk tuli välja! Varbaid ja sõrmi tal küll polnud, kuid käelaba oli niiviisi peenelt läbi õmmeldud, et paistis, nagu hoiaks nukk sõrmi lihtsalt üksteise vastas.

„Aitäh! Kas sa teed Katile riided ka selga?” küsisin nukku kallistades.

„Ohoh, sul juba nimigi välja valitud?” naeratas vanaema. „Kleidi õmblen talle homme, nüüd hakkame magama sättima. Näed, vanaisal on silm juba loojas – sina tuled minu juurde, eks! Käime nüüd veel kempsus ära ja peseme su puhtaks, siis tuleb hea uni.”

Aga just uni oli see, mis ei tahtnud ega tahtnud tulla.