Читать книгу Seltsimees laps - Leelo Tungal - Страница 15

Jäin vanaema-vanaisa juurde ilmatu pikaks ajaks. Õige mitu ööd tuli vanaema kõrval magada, enne kui lõpuks rahvamajast toodi sõna, et tata helistab meile tunni aja pärast, mingu me kantseleisse ootama.

Rahvamaja oli suur ja uhke tumepunane hoone, mis asus meile päris lähedal, üle tee. Selle maja olid Jõgisoo kandi inimesed Eesti ajal ise ehitanud – siis, kui tata oli alles poisike. Rahvamajas oli ta õppinud trompetimängu selgeks, mänginud näidendites ja käinud igasugustel kursustel. Seal oli õpetatud kõike alates nägude maalimisest ehk grimeerimisest ja lõpetades ilutikkimisega – see oli ala, millest tädi Liilia oli vaimustuses. Vanaisa-vanaema juures olles käisime varemalt koos tataga tihti rahvamajas: algul läksin õhinal temaga kaasa, sest tahtsin oma silmaga näha „Mikumärdit” ja „Kosjasõitu” ja igasuguseid muid põnevaid näidendeid, millest tata mulle oli jutustanud – aga mu suureks pettumuseks polnud ei laval ega lava taga ainsatki takkudest juustega ja punaste põskedega talutüdrukut ega pika kuuega meest, kes oleks laulnud: „Mulk pastlaga, mulk viisuga lööb tantsu oma Liisuga”... Lava taga seisid suured kollakasvalged papirullid: ühe neist rullisime tataga lahti – sellele olid maalitud ilusad valge tüvega kased. Muidugi – ka selles majas olid paremad päevad mööda saanud enne minu sündimist!

Päris tühjaks polnud rahvamaja siiski jäänud: ühes majaservas oli raamatukogu ja paaris ruumis käis koolitöö. Meie vanaisaga ruttasime aga kantseleisse, kus seinal seisis uhke läikivast puust riistapuu – telefoniaparaat. Ruila koolis oli täpselt samasugune: selleks et helistada, tuli toru hargilt võtta ja vänta liigutada, nii et kellahääl hakkas kõlisema: kaks pikka, kaks lühikest vajutust – ja õige pea vastaski Riisipere keskjaam. Telefonineiule tuli siis kõva ja selge häälega öelda number, ja ei möödunud poolt tundigi, kui juba saidki kõnelda. Helistamine oli tähtis tegevus ja ega seda eriti tihti ette võetudki: kodudes ju enamasti telefone polnud, ainult töökohtades, ja ega töö juures pikalt tohtinud padrata!