Читать книгу Seltsimees laps - Leelo Tungal - Страница 8

Suurtel inimestel pole mitmetestki elumõnudest aimu. Näiteks sellest, kui tore on liugu lasta külavahetee jääribadel ja kui lahe tunne tekib, kui põrutad jalaga plartsti! rattaroopasse tekkinud värskesse helepruuni lompi! Need lombid pole ju sügavad – üle vildikalossi vesi ei tule, ainult ehk mõned pritsmed. Tata oli mulle tihti jutustanud sellest, kuidas ta oma vendade ja sõpradega kevadeti just mööda lompe jooksis, eesmärgiks üksteist võimalikult märjaks lirtsutada – aga kui mina ainult paar lombiplärtsu jõudsin ära teha, sai ta pahaseks.

Paistab, et kõik tembud, mida lapsed vanasti tegid, on naljakad, aga kui mina täpselt samade asjadega tegelen, siis olen jällegi paha laps...

Võtsin tatal siis jälle eeskujulikult käest kinni ja katsusin kõndida vanainimese kombel – nii, et ükski lomp jala ette ei satuks.

„Kas võtame lauluotsa ka üles?” küsis tata. „Siis on kergem astuda.

Ärge kartke, ma ei ole röövel

ega mõni kuulus aferist,” alustas ta. See oli naljakas laul ja üürgasin meelsasti koos tataga:

„Olen mees, kel tihti puudub raha –

olen vaene džässitrompetist!”

„Eks ole, lauluga läheb tee poole kiiremini?” uuris tata, kui laul oli otsa saanud. Mis ma ikka valetasin: minu arust polnud tee üldse kahanenud – oli justkui pikemakski veninud, sest mu jalad olid juba parasjagu väsinud, aga me polnud veel pooltki maad jõudnud maha kõmpida – maailma lõpp ehk Kungla talu põldki ei paistnud veel.

Tata märkas seda, et mu suunurgad hakkasid alla vajuma, ja küsis reipalt: „Kuidas on, Emil Zatopek?”

Mina ainult ohkasin. See on meil tataga juba väga vana mäng: kui me võidu jookseme, siis on minu nimi Emil Zatopek, aga tata on Paavo Nurmi. Ma tean juba, et Emil Zatopek on Tšehhi jooksja, Paavo Nurmi aga kõige kuulsam Soome sportlane. Paavo Nurmiga on tata Soomes isegi kohtunud ja juttu ajanud, aga võistelnud ei ole. Äärepealt oleks tata pääsenud nendele olümpiamängudele, kus mõlemad mehed jooksid, aga Eesti esivõistlustel läks tal kehvasti. Oli parajasti heinaaeg ja vanaisal oli abi vaja, nii et enne võistlusi ei saanud tata kuigi palju treenida ega ennast välja magada ja oleks Tallinna võistlustele sõites äärepealt rongist maha jäänud. Rongile ta siiski jõudis – tädi Liili sõidutas ta hobusega Saue jaama – aga võistlustel läks tal kehvasti ja Berliini teda kaasa ei võetud.

„Kui seda pagana heinategu poleks olnud, siis oleks kõik võib-olla hoopis teisiti läinud,” ütles tata alati selle loo lõpetuseks, olgu siis kuulajaks memme, naabrionu Artur või keegi teine.

„A kes ütleb, et paremini?” arvas seepeale onu Artur. „Näe, Palusalu sai olümpiavõitjaks, aga praegu istub kinni...”

„Jah – aga ma annaks kõik hinge tagant ära, kui saaks Zatopeki ja Paavo Nurmiga joosta!” õhkas tata. „Ainult et seda ei juhtu eluilmaski...”

Ja siis ta leiutaski sellise asja, et kui me kahekesi jookseme, siis on tema mängult Paavo Nurmi ja mina Emil Zatopek.

„Kui hakkad varakult treenima, võib sinustki sportlane saada!” julgustas tata. Tegelikult tahtsin ma saada hoopis pesunaiseks, lauljaks või õpetajaks, aga tata lohutuseks lubasin: „Eks ma võin ju sportlaseks hakata, ainult et joosta ega hüpata ma küll ei viitsi!”

„Emil Zatopek! Tähelepanu, valmis panna, läks!”

Tata surus oma halli kaabu kindlamini pähe ja pistis punuma. Jooksime päris tubli tüki maad, aga siis kukkus mul kinnas käest – ja otse porilompi.

„Ei taha enam zatopekkida!” hakkasin virisema. Ilus punasevalgekirju labakinnas oli nüüd punasebeežikirju ja tilkuv.

Tata raputas ning väänas kinda kuivaks ja vaatas oma taskukella, nii et päikesekild läigatas mulle kellaklaasilt silma.

„Nüüd peame pingutama, Zatopek!” hüüdis ta. „Selg sirgeks ja jalad kõhu alt välja! Kuulsid, Emil Zatopek: selg sirgeks ja lõbus-lahke nägu pähe!”

„Mina ei ole kellegi Zatopek – olen väike laps!”

Isa vaatas mind üllatunult ja kükitas siis maha: „No olgu, Zatopek! Istu kukile – Paavo Nurmi teeb sulle ratsasõitu!”

Nõnda oleks ta pidanud kohe tegema – mis niiviisi viga oli maantee poole kihutada! Istusin mõnusasti isa turjal, vehkisin uljalt käega ja kamandasin: „Nõõ, nõõ! Jookse, Paavo Nurmi! Nõõ, nõõ!”

„Ära mu kõri pitsita!” torises tata. „See kurjavaimu muhv, mis sul kaelas kõlgub, hõõrub niikuinii mulle varsti augu kuklasse! Oh sa poiss – buss juba paistabki käänaku tagant! Hoia kõvasti kahe käega mu palitukraest kinni – nüüd teeme kindla peale maailmarekordi!”

Jõudsime maantee äärde täpselt samal ajal, kui buss susisedes peatus. Uks avanes ja bussist vaatas vastu palju-palju musti ja pruune mantliselgi ning üks roosa nägu.

„Seltsimees, kahjuks ei saa me teid peale võtta,” ütles roosa nägu tusaselt. „Omnibuss on niigi üle koormatud, aga teie olete veel lapsega...” Ise oli ta oma kulmudki ära kitkunud, et paremini bussi mahtuda!

„Kurb lugu küll,” lausus tata, kuid ta hääl polnud üldse mitte kurb, vaid minu meelest isegi ülearu rõõmus ja reibas. „Noored ilusad daamid ei kujuta ette, kui õnnetu on üks üksildane vanaema, kui lapselaps ta sünnipäevale ei jõua ...”

„Hm,” kergitas roosa nägu oma helepunaseid suunurki, heitis mulle uuriva pilgu ning hüüdis siis mustade ja pruunide selgade poole: „Seltsimehed reisijad, katsume veel natuke koomale võtta! Tagapool on veel tsipake ruumi!”

„Aga me läheme ju vanaISA sünnipäevale,” sosistasin tata palituvarrukat sikutades. „Miks sa ütlesid, et vanaEMA on õnnetu? Ega ma mingi Punamütsike ole!”

„Ole tasa!” sosistas tata vastu. „Kesse isadest hoolib – emad on alati kõige tähtsamad, nendega arvestatakse rohkem! Ja konduktor on bussis sama mis kapten laevas!”

„Konduktor,” jätsin uue sõna meelde. Memme kutsus sedasorti naisterahvaid piletineiudeks, aga see sõna ei kõlanud pooltki nii peenelt kui konduktor.

„Seltsimehed reisijad!” hüüdis roosa näoga konduktor uuesti. „Tehke palun natuke ruumi, laske lapselapsel vanaema juurde sõita!”

Mustad ja pruunid seljad taganesidki nüüd bussiuksest veidike eemale – just parajasti nii palju, et me kahekesi peale mahtusime. Bussis oli tõepoolest väga kitsas olemine ning õhunatuke, mis pruunide ja mustade mantlite vahele ära mahtus, lõhnas bensiinist ja niisketest riietest. Roosa näoga konduktor istus läikiva raudtoru taga, peas must hõbemärgiga barett ja rinnal imeline mustast lakknahast käekott, mille kohal rippusid valged ja helesinised piletirullid.

„Tuhat tänu, konduktoripreili!” lausus tata ja ulatas neiule raha. „Palun üks pilet Jõgisoole!”

Konduktoripreili rebis osavalt piletirullist ribakese.

„Olge lahke, seltsimees reisija! Seltsimees laps on arvatavasti alla viie aasta vana?”

Seltsimees laps?

See juba oli midagi: SELTSIMEES LAPS! Ma ei kuulnud, mida tata vastas ega pannud enam üldse tähele, millest nad konduktoriga omavahel rääkisid: kordasin vaikselt oma nina ette: „Seltsimees laps! Seltsimees laps!”

Jah, see tähendas, et minagi olen juba mehe eest väljas! Mitte hea laps ega paha laps, vaid seltsimees laps! Seltsimees laps oli midagi palju enamat kui Leelo või tüdo või laps või isegi Emil Zatopek!

Taipasin kohe: ei mingit sportlaseks, pesunaiseks või õpetajaks hakkamist – ainuke tõeliselt huvitav elukutse on konduktori oma! Mis võiks olla veel ilusam ja põnevam, kui istuda tuubil täis bussis läikiva toru taga, rinnal säravate lukkudega rahakott ja mitu rida piletirulle, ning kutsuda teisi inimesi seltsimeesteks!

Siiski jäi kaks küsimust mu südant vaevama: kõigepealt – kas see oli ikka ilus, et tata konduktorile luiskas? Ja teiseks: kas me oleksime bussi peale saanud, kui tata oleks öelnud ausalt, et läheme hoopis vanaisa sünnipäevale? Järelikult on siis emad ja vanaemad tähtsamad kui isad ja vanaisad? Mm-mm...