Читать книгу Seltsimees laps - Leelo Tungal - Страница 9

Mõnedel lastel pole tõesti vanaemadega vedanud – näiteks Punamütsikesel, kelle muinasjuttu on mulle vist kõige rohkem räägitud. Jah, Punamütsikesel oli üsna tobe vanaema: temast polnud ei koogiküpsetajat ega mahlategijat, ja kui ta haigeks jäi, siis ei lasknud ta kutsuda arsti, vaid hoopis oma väikest lapselast! Kõigepealt oleks tulnud ikka esmaabi välja kutsuda, siis poleks väike tüdruk pidanud läbi hundirikka metsa vanaema juurde marssima ja kõik oleks hästi läinud! Peale rumaluse oli see vanaema kohe kindla peale ka kohutavalt kole – ega’s muidu oleks Punamütsike jäänud uskuma, et kuri karvase näoga hunt oli vanaema tanu pähe pannes vanaema ise, ainult et vanaemal olid tema meelest v e e l väiksemad silmad kui hundil. Vanaema, miks sul nii suured silmad on? Huh, hundisilmne vanaema!

Minu vanaemasid poleks küll saanud hundiga ära vahetada! Tõsi küll, vanaema Mari nägu hakkas mul juba meelest ära minema ja kui päris aus olla, siis ma isegi natuke kartsin seda, kui teda meenutati, sest sellest vanaemast rääkides muutusid kõik kas kurvaks või vihaseks. Memme silmad hakkasid vanaema Mari meelde tuletades nukralt läikima ja tatal läksid käed rusikasse: „No see nõukogude võim on üks köga võim, kui kardab üle kaheksakümneseid eidekesi, kes enam hästi ei kuule ega näegi ja kellel on suus üksainus hammas!”

Memme kinnitas seepeale: „Mina olen kindel, et selline riik, mis emasid ei austa, ei saa kaua püsida! Ema polnud elus muud näinud kui tööd ja vaeva – ega olnud ikka kerge neliteist last ilmale tuua! Ja mis ta süda tunda võis, kui viis last juba imikuna ära surid – tollal ju mingit arstiabi polnud... Eluaeg polnud ta oma talust kaugemale saanud kui Tallinna turule või lapsi vaatama – ja siis viiakse vanainimene nagu kurjategija loomavagunis Venemaale!”

Vanaema Marist rääkides meenutati alati, et ta viimased sõnad enne äraviimist olid öeldud mulle: „Sina naerad ja mina nutan! Teab, kas mu silmad sind enam näevadki...” Mina olin siis olnud alla kahe aastane ja kutsunud püssimehi endaga mängima. Seda ma küll ei usu – nii rumal ei saanud ma isegi kaheaastaselt olla, et püssimeestega mängida, aga kuna ma muud ei mäleta kui seda, et mustad mehed viisid vanaema ära ja et nad rääkisid vene keelt, siis ei saa ma selles asjas vastu ka vaielda. Kui vanaema Marist on kord juttu tehtud, siis ei naerda ega räägita rõõmsaid asju enam tundide kaupa, ja see pole üldse tore... Siis paistab, et mustad mehed on kuskil läheduses ja võivad iga hetk jälle tulla.

Õnneks on mul veel teinegi vanaema, keda venelased pole tähele pannud. Jõgisoo vanaema nimi on Minna Katariina ja tal on täitsa hea kõrvakuulmine ja päris mitu hammast suus – teda tasuks neil palju enam karta kui vanaema Mari! Vanaema Minna Katariina küpsetab häid kooke ja pirukaid, õmbleb ilusaid riideid ja oskab krakovjakki tantsida. Tavaliselt on vanaema rõõmsa ja lahke olemisega, ainult vanaisaga armastab ta toriseda. Vanaisa ei võta tema torisemist tõsiselt – lööb käega ja ütleb: „Jäta, Minna! Sina oled eluvõõras inimene! Kust teab kana, mis kotkal kõrgustes mõttes mõlgub!”

Vanaema Minna Katariina on tegelikult rohkem kotka moodi kui vanaisa, sest tema armastab kampsuni asemel suurrätti kanda – neid on tal palju ja enamusel rättidest on narmad alläärtes, nii et käsi liigutades näib, nagu tahaks ta lendu tõusta. Noorest peast oli vanaema hästi ilus ja kandis puhvis soengut ja paelte ning volangidega kleite. Albumipiltide järgi ei tunneks teda üldse äragi! Vanaisal ja vanaemal oli noorpõlves olnud suur armastus. Nad olid kohtunud Venemaa mõisas, kuhu vanaisa läks suurt raha teenima, ja vanaema polevat osanud Eestisse tulles ainsatki sõna eesti keelt, vaid ainult poola, läti ja vene keelt, sest tema isa töötas Venemaa mõisates aednikuna. Vanaemal oli olnud kaks venda, kes õppisid insenerideks – üks jäigi Jekaterinburgi, kust mu vanaisa Minna Katariina kaasa tõi, ja teine oli olnud tähtsa koha peal Moskva linnas. Aga mõlemad tapeti juba enne sõda maha, sest venelased ei sallinud teistest rahvustest inimesi – eriti selliseid, kes olid kõrge koha peal. Vanaema arvas, et võib-olla on elus veel mõni ta Poola sugulane, aga seda ei saa vist küll kunagi teada. Viimased kirjad tulid Danzigist enne sõda, ja kes see praegu julges selliseid asju torkida!

Kõiki neid lugusid pidin kuulama mitmeid ja mitmeid kordi, sest vanaisa-vanaema juures kõneldi ikka vanainimesejutte. Selline see elu on, kui oled terves peres ainuke laps!

Vanaisal ja vanaemal oli küll viis last, aga kõik nad kasvasid suureks juba enne minu sündimist ja nii ei olnud mul Jõgisool kellegagi mängida. Mis lapsed need on, keda tuleb onudeks ja tädideks kutsuda! Onudeks ja tädideks kutsutakse muidugi kõiki suuri inimesi, aga mõned neist on eriti onud ja tädid – nemad nimetavad tatat vennaks ja vanaema-vanaisa mammaks-papaks.

Tata ütles tädi Anne, tädi Liilia, onu Mardi ja onu Eino kohta „minu suguharu”, sest kunagi ammu-ammu olid nad kõik olnud indiaanlased, kandnud peas kukesulgi ja teinud pajuokstest vibusid. Tädi Annele polevat meeldinud indiaanlane olla, tema olevat olnud hoopis kahvanägu, sest ta karjus hästi valjusti, kui teda puu külge seoti ja skalpeeriti.

Tädi Annel oli ka suurest peast üsna vali hääl, kuigi keegi teda enam puu külge siduda ega skalpeerida ei kavatsenud. Mulle oleks küll meeldinud, kui vanaisa ja vanaema sünnipäevadel oleks indiaanlasi mängitud, aga kahjuks ei juhtunud seda kunagi: ikka ainult istuti laua taga, söödi-joodi, lauldi ja aeti igavat vanainimesejuttu.

Alati, kui tata keset söömapidu tasakesi noaga vastu joogiklaasi kõlistas, püsti tõusis ja ütles: „Armsad sõbrad, me ei ole siia selleks kokku tulnud, et ainult süüa ja juua...”, lootsin ma, et ta lausub: „... vaid ka selleks, et indiaanlasi mängida”. Aga kus sa sellega – ikka jätkas ta samamoodi: „... vaid ka selleks, et tähistada meie armsa papa hällipäeva!” Seejärel lauldi: „Ta elagu!” – ja jälle läks söömiseks ning joomiseks.

Kui me seekord vanaema-vanaisa juurde jõudsime, oli enamjagu suguharust juba koos. Onu Eino teadagi välja arvatud – tema oli tüki aja eest Mordvasse vangilaagrisse viidud ja juba nii mitmelt sünnipäevapeolt puudunud, et mul kippus ta nägugi meelest minema. Tegelikult polnud onu Eino nägu raske meelde tuletada, sest vanaisa pojad olid kõik täpselt tema enda nägu: suurte ninade, helesiniste silmade ja sellise soenguga, nagu oleks neile juustest hõre pärg pähe tehtud. Või nagu oleksid nad nii kiiresti kasvu visanud, et läikiv pealagi kasvas juustest välja. Tataga olid samad lood, aga paistis, et see teda eriti ei seganud: kui tädi Anne vahel meelde tuletas, et enne sõda olnud tal paks rukkivärvi juuksepahmakas peas, siis naeris tata talle vastu: „Kulla peale sammal ei kasva!”

Näis, et suguharu paremad päevad olid mööda läinud sel ajal, mida mina ei mäletanud ega saanudki mäletada, sest mind polnud siis veel olemas! Imelik küll: enda meelest olen ma ju kogu aeg olemas olnud! Nende päevade kohta öeldi mitut moodi: enne sõda, Eesti ajal, Pätsu-ajal, enne kui venelased sisse tulid. Siis oli olnud hoopis teistmoodi elu: pritsimeeste peod ja seltsimaja näitemängud ja Huskvarna jalgrattad ja ehtsast ussinahast kingad ja magus mõdu ja mitut sorti viinereid igas poes.

Ja inimesed võisid siis vabalt rääkida kõigest, mida nad tahtsid. Eks nad sellepärast võisid, et sellal polnud veel mind olemas – iga kord, kui suguharu jutt läks keevaliseks või kui räägiti midagi sellist, mille peale kõik suured inimesed ehmunult ahhetasid või valjusti naerma pahvatasid – iga kord tuletas keegi neist meelde: „Valige oma sõnu – laps on seltskonnas!”

Kuid oli seal vanaisa-vanaema pidudel nii igav nagu oli, aga vähemasti naerdi päris palju ja igatahes ei korrutanud keegi kumedal häälel, et oh laps, sina naerad, mina nutan, kas mu silmad sind enam näha saavadki...

Vanaisa Robert armastas kuulutada: „Kuni mul veel kaks hammast suus on, seni naeran ma iga päev vähemalt kaks korda! Ja kui needki on läind, siis naeran öösel salaja ikka! No kui miski muu naerma ei aja, siis Vene värk ja Minna aluspüksid teevad ikka nalja!”

Vanaemal olid tõesti lõbusad aluspüksid – pika varrega ja puhvis, pitsid allääres – pesunööril rippudes lehvitasid nad tuule käes oma lohmakaid sääretorusid nagu prisked tantsijannad.