Читать книгу Seltsimees laps - Leelo Tungal - Страница 6

Suured inimesed on muidugi targad ja osavad, selge see. Nad oskavad raamatuid lugeda, pille mängida, heina niita, maad kaevata ja pliidi alla tuld teha. Kinga- ja tutipaelte sidumine käib neil kiiresti, samuti nööpide, trukkide ja tõmblukkude kinnipanemine ja lahtitegemine. Rääkida oskavad nad vahel nii keeruliselt, et nende jutust ei saa üldse arugi, kuigi kõneldakse justkui puhtas eesti keeles. Võid nende sõnadest mõned isegi meelde jätta – näiteks „arreteerima”, „enkavedee” (sisekomissariaadi lühend vn k) ja „amnestia” kõlavad uhkelt, aga nende tähendus jääb ikka segaseks. Mulle meeldib kummalisi sõnu lausuda: vahel omaette sosinal, vahel valjusti lauldes. „Enkavedee ja enkavedee, juhhaidii, juhhaidaa” annab ilusti laulda „Vändra metsa” viisil. Kui ma selle avastuse ükskord memmele-tatale ette laulsin, naersid nad mõlemad, nii et silmad märjad. See oli sihuke lõbus naer – mitte solvav nagu tookord, kui ma köögis tagurpidi kõndides pesuvanni kukkusin. Jajaa: suured inimesed võivad vahel naerda täitsa vastikult – kuigi nad on su isa ja ema ja kutsuvad sind oma rõõmuraasuks! Proovigu ise, mis tunne on olla rõõmuraasuna siruli seebivees suurte märgade voodilinanutsakute vahel! Esimese hooga naersin ise ka kaasa – ei teagi miks, ju vist viisakuse pärast, aga siis hakkasid silmad seebist kipitama ja nutt tuli kallale...

Prr, see vanniplartsatamine oli kole mälestus! Meelde tuli see mulle seepärast, et memmet saatmast tulles leidsime, et meie köögipõrand oli niisama märg nagu tookord talvel, kui tata mu pesuvannist päästis – ainult et palju räpasem. Suurte poriste saapajälgede vahel oli hulganisti koerte käpajälgi... Sirka ja Tuiam olid õuest pulmareisilt tagasi tulnud ja mürasid nüüd suures toas.

„Pagan, see veel puudus!” hüüatas tata ja tiris Tuiami Sirka juurest eemale ning viis külma tuppa.

„No nii, tüdu,” ütles ta mulle kätt õlale pannes tõsiselt. „Peame sinuga seni siin perenaist mängima, kuni memme tagasi tuleb. Katsume homseks kõik ornungisse saada, eks!”

Kõigepealt pesime kahekesi köögipõranda puhtaks, siis panime suures toas raamatud riiulisse ja paberid kirjutuslaua sahtlitesse. Külma toa pesukapp oleks tahtnud ka kordategemist – sealt tõmbas see musta mantliga onu välja kõik voodi- ja laudlinad –, aga tata arvas, et sellega pole kiiret, ja tõstis pesuhunniku lihtsalt lauale, et Tuiam linasid kiskuma ei ulatuks.

Külm tuba on selline tuba, kus memme hoiab nõusid ja riideid, mida eriti tihti vaja ei lähe. Selles toas pole ahju ja seepärast ei saa seal talvel elada.

Tegelikult on kõigis tubades külmavõitu ja ilma villaste sokkideta saab siin olla ainult suvel. Köögis vuhiseb meil päev otsa tuli pliidi all – seal võiks küll sokid jalast võtta, aga kes see viitsib nendega kogu aeg jahmerdada! Pikad triibulised põrandariided jooksevad meil üle köögi ja suure toa, magamistoas on aga voodite ees mägranahad – tata ja Tuiami jahisaak. Akende juures on eriti jahe – mängult on seal Põhjamaa. Sügisel pannakse küll topeltaknad ette, memme topib vatiga kõik aknapraod kinni ja kleebib neile veel paberiribadki peale, aga kui paned käe paberile, siis tunned, kuidas tuulepoisid külma õhku sisse puhuvad.

Kempsus on veelgi külmem, aga seal mina ei käi – mul on voodi all oma väike potu. Memme paneb kempsu minekuks mütsi pähe ja salli kaela, tata aga hüüab sealt tulles: „Siin suure Vene taimearetaja Mitšurini külmakindel poeg!” või „Vapper indiaanlane Kotkas Külmpee saabus luurelt!”

Memme ütleb selle peale tavaliselt, et tema ei jõua ära oodata, millal kõik jälle paika läheb ja me oma korterisse tagasi kolime.

Meie korter asub koolimajas – seal on soe ja valge! Ahjud on valged ja läikivad, seinad on heledad ja aknad on suured ja kemps nii korralik, et seal võivad lapsedki käia. Ainult et praegu elab meie korteris tädi Ljudmila. Tädi Ljudmila hakkas memme asemel koolidirektoriks, sest tema oskab kooli paremini helge stalinliku tuleviku poole juhtida. Sellepärast, et tädi Ljudmila tuli Siberist – sealt, kuhu vanaema Mari viidi. Suurte inimeste juttu pealt kuulates arvasin mina, et kui vanaema Mari ka kord Siberist tagasi tuleb, siis hakkab ta võib-olla ise kooli juhtima. Memme naeratas nukralt ja ütles, et vanaema Mari tuleb küll kindlasti tagasi, selge see, aga ega tema vanuses enam koolidirektoriks ei hakata – tema oli küüditamise ajal juba kaheksakümne neljane, ja kõrvakuulmine polnud tal juba siis enam kuigi hea ja kes teab, kas ta praegu enam üldse näeb ja kuuleb... „Vanaema on isegi tragi, et ta pika rongisõidu loomavagunis üldse üle elas ja praegu seal Šadrino kolhoosis veel põllutööd teha jaksab, nagu ta kirjas ütles!”

Käisin küll koristades kogu aeg tata sabas, aga mõtted läksid ikkagi memme juurde.

„Tata, kas need mustad mehed, kellega memme ära läks, olid samad mis vanaema Marilgi?”

„Ei, kust sa selle võtsid?” sai tata pahaseks. „Need olid hoopis teised! Ja üldse – memme tuleb kohe varsti tagasi, nii et ära muretse, eks! Saad aru: vanaema Mari viidi Siberisse, sest ta oli suure talu perenaine. Ega teda üksi küüditatud – külmale maale viidi väga paljud eestlased, kellel olid suured talud või vabrikud või uhked elumajad. Seda pannakse praegusel ajal pahaks – aga meie memme on eluaeg ainult lapsi õpetanud, tal pole maid ega maju ega mingeid rikkusi. Kui tähtsad asjamehed teda näevad, siis ütlevad kohe: „Vabandust, vabandust – see oli suur eksitus! Sõidutame teid jalamaid koju tagasi!” Memme tuleb koju ja saab kurvaks, kui meil siin on kõik segi nagu puder ja kapsad!”

„Nagu puder ja kapsad,” kordasin tata ütlust. See kõlas hästi!

„Ma tahaks natuke putru ja kapsaid! Kõht on tühi!”

Tatalegi meenus, et temagi polnud hommikust peale midagi suu sisse saanud. Ta tõi külmast toast piimakannu ja lõikas leiva küljest mitu suurt kääru ning määris neile pliidilt kastrulist võetud siirupit peale.

„Mul pole halli aimugi, mis memmel selle vahtrasiirupiga oli plaanis teha, küll ta homme ise vaatab!” lausus ta justkui vabandades. „Aga natuke matti võime selle raske päeva peale siit küll võtta. Putru ja kapsaid meil ju tegelikult pole...”

Meie tataga oleme mõlemad kangesti maiad, aga suhkruga on praegu kehvad lood, seepärast memme vahtrasiirupit keedabki. Vahtramahla saamisega oli tükk tegemist: kõigepealt puurisime meie tataga mitme suure vahtrapuu sisse augud ja tata vestis puupulkadest tilad, mille tagusime haamriga aukude sisse. Tiladesse lõikas tata noaga sügavad sooned ja neid mööda nõrgus vahtramahl kilumannergutesse, mille me puutilade külge riputasime. Iga õhtupoolikul, kui tata koolist koju jõudis, käisime kõik puualused läbi ja kallasime mannergud suurde ämbrisse tühjaks. Vahtramahlal on mõnus maitse – natuke lumemaigu moodi, ainult et magusam. Ja kui memme seda mitu tundi pliidil keedab, siis lõhnab kogu köök hästi mõnusasti – nagu oleks seal lumehang ära sulanud ja sinililled kasvama hakanud. See tuleb sellest, et vesi aurab ära ja suhkrusiirup jääb kastrulisse. Seda jääb kastrulipõhja nii vähe, et ei taha mitte uskudagi, et algul oli suur nõu äärenisti mahla täis! Aga see vähene siirup on magus ja veniv nagu mesi, ainult et üksjagu heledam.

„Kas tahad ühekäeleivakääru või kahe käe oma?” küsis tata kavalat nägu tehes. „Tead seda vana lugu, kuidas peremees küsis sulaselt, kumba ta tahab – ühe- või kahekäekääru? Sulane kohe ahnesti vastu, et muidugi kahekäekääru – see ju kindlasti kaks korda suurem! Aga võta näpust: peremees lõikas talle siis nii õõ-õõhukese leivaviilu, et see paistis peaaegu et läbi. „Säh – see on sihukene leivakäär, mida peab kahe käega hoidma, muidu läheb pooleks!” ütles peremees ja lõikas endale hää-ästi paksu leivaviilu. „See siin on ühekäekäär – seisab ka ühe käega hoides koos!””

Mul oli sulasest natuke kahju, aga naersin paar kõh-kõhhi koos tataga – tema lõigatud leivakäärud olid kõik prisked, ühekäe omad, ja siirupist jäi suhu magus maik.

Tataga oli palju lihtsam hea laps olla kui memmega: memmelt oleksin juba kindla peale köögilaua vakstule pillatud siirupitilkade pärast tõrelda saanud, tata aga ei pannud tähele ei siirupitilku ega piimapiisku, mis juues mu kampsuni rinnaesisele kukkusid, vaid lausus: „Selle jutu rääkis mulle minu vanaema. Temal oli hästi palju igasuguseid lugusid!”

„Räägi veel mõni oma vanaema jutt!” nurusin mina, kuid tata vaatas hoopiski seinakella ja ehmus: „Oi, sa peaksid ammu juba voodis olema! Mis memme ütleb, kui saab teada, et me sinuga poole ööni vanapõlvejutte räägime!”

See on suurte inimeste puhul täitsa tavaline asi: just siis, kui asi näikse huvitavaks minevat, otsustavad nemad su magama saata! Selles suhtes jäi tata niisama kindlaks nagu memmegi, pomises ainult mu nurumise peale: „Ei aita naiste nutt ega laste kisa – raha saab maha joodud!”

Ja kui mina ehmusin: „Kas sa siis hakkad raha maha jooma, kui ma magama lähen?”, siis tata ainult naeris: „See oli ka minu vanaema ütlemine! Tema oli Rannamõisa kõrtsmiku tütar, lapsest peale külarahva ütlemisi pealt kuulanud!”

Püüdsin kavalasti tata mõtteid ta vanaema peale juhtida, et voodisseminekut edasi lükata, aga tema jäi kindlaks: „Käed ja nägu puhtaks ja öösärk selga! Kas sa ei mäleta, et memme käskis sul hea laps olla?”

Nojah, mis seal rääkida...

Mulle öösärki selga aidates lausus tata: „Kui sa hea laps oled, siis läheme homme Jõgisoole vanaisa sünnipäevale!”

„Aga...”

„Ei mingit aga!” tõstis tata mu voodisse. „Kohe tekk peale, pea padjale ja magama!”

„Aga kas hea laps peab siis viltidega magama?” küsisin hästi kiiresti, et tata ei jõuaks mind katkestada.

„Oh sa poiss!” kohkus tata mu jalgu vaadates. „Vildid jalas – ja kalossid ka otsas! Oh sa poiss!”

Ta võttis mu vildid ja viis ahju juurde: „Hommikul hea soe võtta!”

Ja head-ööd-musi andes lausus tata veidi häbelikult: „Kuule, ole hea laps ja ära memmele seda viltide asja räägi, eks?”

Noogutasin suuremeelselt. Tataga oli tõesti palju kergem hea laps olla kui memmega!