Читать книгу Seltsimees laps - Leelo Tungal - Страница 7

Hommikuti on kangesti mõnus lakke vaadata – seal on alati midagi teistmoodi kui enne. Meie jahedatel tubadel on imeilusad laed: beeži-, pruuni- ja kollasekirjud. Aga mitte niiviisi kirjud, et seal oleksid triibud, täpid või mingi muu muster, vaid igal laetahvlil on erinev pilt. Otse minu voodi kohal on selline suur nelinurk, mis on kokku pandud mitmest kolmnurksest tükist, ja kõige lähemast kolmnurgast vaatab mulle kohevate kollaste pilvede vahelt vastu laia vanaaegse kübaraga tüdruku nägu – vahel on see naeratav, vahel tõsine. Ja vahel pole teda üldse näha – on ainult kaared ja kriipsud. Riidekapi kohal on udune heinamaa ja mõned pisikeste peadega pikad inimesed. Udu on seal nii kõrge, et ulatub mõnele inimesele rinnuni, mõnele vööni. Memme-tata voodi kohal on enam-vähem sama pilt, ainult et seal ei seisa need inimesed udus, vaid hoopis jões – nende kehade ümber on veeringid ja näod on neil palju selgemad. Kui jões seisjate nägusid pikemalt uurida, siis saab aru, et tegemist on neegritega. Üks neist võib olla tata sõjasõber John.

Kui sellest ükskord tatale rääkisin, hakkas ta algul naerma, kuid siis ütles: „No mine võta kinni! Need laetahvlid on tehtud pähklivineerist – ja võib-olla on nad toodud Ameerikast ja võib-olla jalutas John tihti nende pähklipuude all, millest vineer tehti.”

Tatat huvitas väga, mis laeinimestega toimub. Memmel polnud hommikuti kunagi aega mind ära kuulata, aga õhtuti polnud mul tahtmist lagedest rääkida: siis oli mul ikka natuke kõhe tunne, sest ei võinud ju teada, kas mustad mehed kavatsevad unenägudesse tulla või ei. Ja pealegi ilmus õhtuhämaruses kapitagusesse nurka sarvedega vanapagana pilt. Kui päike tuppa paistis, siis olid selles vineeritahvlis ainult oksakohad – lihtsalt selline süümuster, nagu tata ütles, aga kohe, kui õhtul laelamp põlema plõksas, oli sarvik jälle kohal. See veel puudus, et oleksin temast enne magama jäämist juttu teinud – siis oleks vanapagan kindla peale mustade meestega mesti löönud ja meile kõigile kallale tulnud! Jookse mis sa jooksed või lenda mis sa lendad – unenäo-pahad jõuavad igal pool sulle järele. Ja pärast on sul ärgates jälle püksid märjad, fui, kui häbi!

Sel hommikul oli laia äärega kübaraga tüdruku nägu päris tavaline – ei kurb ega rõõmus, vaid üsna omaette unistav. Sarvik oli kapi kohalt kadunud ja päike paistis otse mu voodisse. Ahjust kostis puuhalgude praksumist ja tule vuhinat – ööaeg oma hirmsate unenägudega oli läinud kus seda ja teist. Memme-tata voodi oli tühi, kuid üles tegemata.

„Memme, ma olen üleval! Tere hommikust!”

Ei kippu ega kõppu. Akna taga silksus-solksus majaräästas ja ahi vuhises. Täitsa tavaline hommik, ainult memme ei hüüdnud suurest toast või köögist: „Üks moment, kullake!” või „Kohe-kohe!”

„Me-em-me! Ta-ata!”

Ronisin üle pulkade oma voodist välja ja käisin kõigepealt potul ära.

„Memme, palun pepupaberit!”

See polnud küll õige asi!

„Tata, palun potupiletit!”

Ei jäänud muud üle – tuli ise öökapilt paberit võtma minna. Põrand oli jääkülm, aga ühelt mägranahalt teisele hüpates pääses öökapini nii, et varbad põrandalaudu üldse ei puudutanud. Potil istudes olid käsivarred kanaihule tõmbunud – hüppasin voodisse tagasi ja mõtlesin: peaasi, et mustade meestega unenägu enam tagasi ei tuleks!

Lõpuks kostis õuest lumes krudisevaid samme, uks kolksatas ja köögist kostis tata käskiv hääl: „Tuiam, siia! Sirka, oma kotile!”

„Tata, memme!” hüüdsin. „Tata, memme ei toonud mulle pepupaberit!”

Teadsin küll, et kaevata ei ole ilus, aga mis mul üle jäi? Kõigepealt oli tarvis teada saada, mis oli juhtunud unes, mis ilmsi! Ei saanud ju karjuda, et memme jäi pahasse unenäkku mustade meeste sekka... See oli ju MINU paha unenägu ja justkui minu SÜÜ, et see kestis, kuigi päike paistis heledalt ja sarvikki oli laest kadunud. Vaikselt lootsin tatalt kuulda, et memme läks linna nõupidamisele või tädi Armiida juurde vissi Klaara piima tooma.

„Hommikust, tüdu!” tuli tata magamistuppa ja tõi mulle sussid, mis olid õhtul suurde tuppa jäänud. „Memme ei ole veel tagasi jõudnud, eks ta tuleb vist õhtuse bussiga. Käisin just koolimajas helistamas ja seda asja uurimas, aga kedagi kätte ei saanud – pühapäine asi!”

Mul hakkas kõhus kipitama: unenägu justkui polnudki otsa lõppenud! Ei mingeid nõupidamisi ega vissi Klaara piima: memme läks tõepoolest mustade meestega minema, sest mina olin paha, oi kui paha laps...

Tata pani mind ise riidesse ja see tegi tuju natuke paremaks: selgus, et ta ei teadnud, et pihikunööbid käivad selja taha ja seepärast tekkis segadus ka sukatrippidega.

„Naisterahvastel on ikka maast-madalast igasugu vigurid küljes!” porises tata. „No milleks on sellist värgendust vaja nagu see pihtu?”

„Muidu ei seisa ju sukad jalas!” teadsin mina. Pihik ehk pihtu on minugi arust üks tüütu asi: tahaks näha last, kellel on nii pikad käed, et ulatuvad selja pealt nööpe kinni panema? Tripiotstega tuleb ka olla äärmiselt ettevaatlik, et neid kinni pannes saaks sukaäär kindlalt kinni, aga kintsunahk vahele ei jääks. Ühesõnaga: pihtu on pesuese, milleta talvel hakkama ei saa ja mis ei lase sul ennast suure inimesena tunda.

„Peaks sulle midagi pidulikumat selga panema,” arvas tata. „Täna läheme ju vanaisa sünnipäevale. Nüüd oleks küll memme abi vaja!”

Midagi pidulikumat? Muidugi! Memme oleks mulle kindlasti selga pannud selle tumesinise volditud seeliku ja samasuguse kampsiku, millele ta mõned valged lilled peale tikkis... Ja karupüksid – kus siis ilma nendeta!

Aga ega ma tita ole, et hakkaksin sellest tatale rääkima! Ei – vähemasti nii palju olgu sellest memmeta olemisest kasu, et panen ennast lõpuks ometi enda tahtmise järgi riide!

Kõigepealt venitasime sukkade peale valged pitsilised põlvikud, millel olid külgedel helesinised tutid. Siis otsisime kapist helekollase puhvis varrukatega suvekleidi – ka selle rinnaesisele tikkis memme lilli, need on rõõmsalt punased ja valged. Tegelikult oleksin kõige meelsamini lasknud endale selga panna valge õhulise kleidi, mis on üleni kaetud kuivade mirdioksakestega – sellega oli mind kunagi ammu-ammu ristitud ja siis oli see olnud mulle maani, nüüd aga ulatus kenasti poolde säärde. Aga tata leidis, et nii õhukese kleidiga ikka aprillikuus pikale teele ei minda. Ka kollasele kleidile oleks ta hea meelega veel kampsiku peale toppinud, aga see ei läinud tal läbi: kampsiku asemel nõudsin hoopis rohelise-valgetriibulist vesti. Selle valgetesse triipudesse kudus vanaema mu palvel punased oravad, rohelistesse aga valged põdrad. Memme säravate tilgakujuliste kristallpärlite ja kuldketi otsas rippuva medaljoni kaelariputamisega sain kergesti hakkama ja ka hõbesõle ning merevaigust ämblikuprossi kinnitasin täitsa ise vesti külge, kuid tutipaelte – sinisevalgeruudulise ja roosa – lehvideks sidumisega nägi tata ikka kõvasti vaeva. Mul on veel kolmaski, punane tutipael, kuid kahjuks ei jätkunud selle sidumiseks enam juukseid.

Tegelikult oleksin tahtnud kasutada ka memme huulepulka, puudritoosi ja kulmuvärvi, aga just siis, kui asusin neid öökapi sahtlist otsima, hüüdis tata: „Kuule, kui me kohe minema ei hakka, siis jääme küll bussist maha! Pane kähku ise vildid jalga – ma kirjutan seniks memmele paar rida ja jätan kirja laua peale, et ta ei muretseks, kui enne meid koju jõuab!”

Ega see meil esimene kord olnud bussi peale rutata! Mõlema suure teeni – nii Pärnu kui ka Lihula maanteeni – oli nii pikk maa, et minekud tundusid mulle alati päevapikkustena. Ega ma päris omal jalal olnudki seda vahemaad algusest lõpuni kõndinud – kui ikka jõud otsa sai, siis võttis tata mind tavaliselt kukile.

„Härg teeb seda ühekorraga, mida sääsk terve eluaja!” naeris tata iga kord, kui memme teda minekule kiirustas. „Tuhat viissada meetrit ongi just minu leivanumber!”

Memme leival oli ilmselt hoopis teistsugune number, nii et meie asusime temaga alati teele enne tatat – vahel ajas tata alles habet, sellal kui meie kahekesi uksest välja kiirustasime, ja tata jõudis meile jooksuga järele enamasti poolel teel, mõnikord ka alles siis, kui olime just bussipeatuses pingile hinge tõmbama istunud.

Seekord polnud memmet tagant kiirustamas – panime ukse lukku, jätsime võtme koridori seinakapi kolmandale riiulile ja hakkasime käsikäes maantee poole kõndima.