Читать книгу Seltsimees laps - Leelo Tungal - Страница 14

Paljud asjad, mis päevavalguses on eriti ilusad, muutuvad öösel päris hirmuäratavaks. Näiteks vanaema voodiotste hõbenupud: ma polnud päris kindel, kas need kaks aeg-ajalt pimeduses välgatavat valgusekera üldse olid voodinupud või oli hoopis tohutu suur kuri hunt vanaema voodi juurde hiilinud – välgutas oma suuri silmi ja ootas nüüd parajat aega, et meile kallale hüpata ja meid koos vanaemaga elusalt ja tervelt alla neelata. Nii oli ju ühe teatava lapse ja ta vanaemaga juhtunud... Punamütsikese nime ei tahtnud ma suu sissegi võtta, sest selle nime juurde kuulus lahutamatult see vastik kuri hunt, inimeste elusalt ja tervelt allaneelaja.

Olgu peale: tegelikult polegi ehk kõige hirmsam, kui sind elusalt ja tervelt alla kugistatakse – surnult ja katkiselt oleks asi veelgi hullem, sest siis ei saaks jahimees hundi kõhtu katki lõigates meid vanaemaga päästa.

Tatal oli köögisahtlis hästi terav Soome puss, millega võis isegi juuksekarva täpselt pooleks lõigata – nii ta vähemasti ütles. Tata saaks hundiga hakkama küll!

Aga tata meenutamine tegi mul meele eriti kurvaks. Kurbus tükkis ligi juba siis, kui vanaema mulle õhtupalvet õpetas: ta oli päris jahmunud sellest, et memme-tata („ise ju haritud inimesed”) mulle enne tuttujäämist ainult musi ja kalli-kalli tegid ja õhtupalvest aimugi ei andnud.

„Väsind olen, hingata tahan ma, sest uinun ka,” lugesin koos vanaemaga. „Taevaisa, hoia sa mind nüüd oma armuga.”

Enda arust hingasin ma kogu aeg ka ilma uinumata, aga olgu peale, salm jäi just selle imeliku hingamise koha pärast hästi meelde. Kuid teine salm oli see, mis mu meele nukraks tegi: „Minu sugulased kõik võta oma hoolele. Olgu suur või väikene, kõiki pane tähele.”

Silme ette kerkis meie magamistoa laepilt – see, kus pikad inimesed vööni udus seisid. Kõige pikem neist võis vabalt olla Taevaisa – ja just praegu võttis ta tata ja memme oma hoole alla, aga mind ta ju ei näinud, Jõgisoo on meie kodust nii kaugel...!

Mõtlesin meie lillakirjule köögiuksele – see ei tundunudki enam nii jubedana... Memmest polnud see ikka ilus, et ta niiviisi nende Vene meestega kaasa läks ja meid tataga maha jättis. Ja tatast polnud ka kena, et ta üksipäini Ruilasse tagasi sõitis. Mis siis, kui nad mõlemad – nii memme kui ka tata – mu siia Jõgisoole unustavadki?

„Memme-tata sooja!” hüüdsin õige vaikselt. See oli hüüd, mis tavaliselt mõjus – kuid siin, Jõgisool, polnud sellest lugu.

Vanaisa norskas, vanaema nohises ja aknakardinate vahele oli jäänud pragu, millest paistis kahtlast kahvatukollast valgust. Memme-tata ei jäta kunagi aknakardinate vahele pilu – nemad teavad tänu minule juba ammusest ajast, et kardinapraod on hirmus ohtlikud asjad: just sealt võivad sisse piiluda mustad mehed, kurjad hundid ja tont teab veel, kes. Näiteks tondid ise. Või vanapagan – see, kes tuleb öösel nende järele, kes päeva ajal „kurat” ütlesid... Vanaema oli muidu kangesti korralik inimene, aga kõrvalkardinaid kokku tõmbama oli ikka väga lohakas. Jätku siis juba aken täitsa lagedaks – siis on kohe näha, kui mustad mehed meid vahtima tulevad! Aga pragu – oi, pragu on kohutav asi: sealt saab sisse piiluda üheainsa kurja silmaga, nii et toas olijad piilujat üldse ära ei tunne!

Sellisest praost võivad kurjad olendid ju tuppagi tulla, kuigi talveks on topeltaknad ette pandud – paljugi, mis! Tulevad tuppa, käsivad lapseväntsakal vait olla ja viivad vanaisa-vanaema Venemaale...

Ja äkki nägin, et üks kuri olend oligi tuppa tulnud: kükitas nüüd pimeduses, endal hambad laiali! Väikesed, aga sätendavad ja teravad hambad... Tundsin, kuidas mu jalad – nii Nogi kui ka Kota – tõmbusid hirmust higiseks.

„Appi! Appi!”

Vanaema ajas end voodis istuli ja vanaisa ei norsanud enam.

„Appi!”

Haarasin vanaemal kõvasti ümber kaela kinni: „Palun, palun ära mine mustade meestega kaasa!”

„Ole nüüd rahul, ei lähe ma kuskile!” lubas vanaema.

„Mis te seal kisendate keset ööd?” porises vanaisa. „Jääge vakka!”

„Mustad mehed on siinsamas toas!”

„Mesasja? Minna, kas see laps on peast segi läind või?”

Vanaema, kes magas voodis äärepool, et ma sealt alla ei kukuks, pani jalad põrandale ja ringutas. Siis ajas ta end püsti: „Ole nüüd rahus, lähen teen sulle suhkruvett!”

„Ära mine!” haarasin tal ümbert kinni. „Mustad mehed viivad su minema!”

Kui ma enam nuuksuda ei jaksanud, siis hakkasin luksuma.

„Minna, tee ometi midagi selle lapsega! Ma tahan magada!” kurjustas vanaisa.

Vanaema lükkas mu käed pehmelt eemale ja läks... otse nende teravate säravate kihvade suunas. Siis vajutas ta klõpsti lülitile, ja tuba täitus oranžika valgusega.

„No kus need mustad mehed siis on, lapsuke?” küsis vanaema.

„Seal... akna taga!” hüüdsin rõõmsalt, sest helkivate kihvade saladus oli lambivalguses paugupealt selgeks saanud: need olid memme kristallpärlid, mille ma voodisse minnes lauale olin pannud. Prr, ei selliseid julgeks enam pimedal ajal kaelagi panna!

Vanaema läks akna juurde ja piilus kardinate vahelt välja: „Pole seal kedagi! Kuu on na suur ja ümmargune – eks see vist sulle hirmu peale ajaski!”

„Tõmba nüüd kardinad kõvasti kinni, et pragu vahele ei jää!” nõudsin. „Mis ma siis teen, kui teid vanaisaga ka ära viiakse?”

Vanaisa mühatas: „Hull laps! Täitsa ebanormaalne!”, vanaema aga vaigistas teda: „Mõtle ise, laps on näind, kudas Helmese ema ära viidi, ja nüüd siis veel Helmes ise ka! Ise sa vahtisid ka öösiti üleval, saapad jalas ja pintsak seljas, kui see kõige suurem küüditamise aeg oli...”

Ta võttis toolileenilt oma kotka-suurräti, tõmbas selle õlgadele ja läks kööki.

„Ära mine, är...”

Vanaisagi tõusis üles ja seisis mu ette: „Kui sa minu laps oleks, siis annaks ma sulle praegu kõva keretäie! Urvaplaaster on pahadele lastele kõikse parem rohi! Kuskil siin peaks mu püksirihm ka olema...”

„Minule ei tohi rihma anda!”

„No vanasti öeldi ikka, et peks toob aru peest pähe!” porises vanaisa.

„Robert!” hüüdis vanaema köögist.

„Katsu sa mind peksta! Vorbid jäävad järele, ja siis sa tata käest saad!”

Vanaisa jäi mind, suu lahti, vaatama. „Ah et vorbid jäävad järele! Vorbid! Kuulsid, Minna? Ho-ho-hoo! Vorbid! Kust sa seda sõna kuulsid! Ho-ho-hoo!” naeris ta nii kõvasti, et pisarad tulid silma.

Veider küll, aga sõna „vorbid” viis vanaisa mõtted jalamaid peksust eemale ja tegi talle ootamatult nii hea tuju, et kui ma olin vanaema toodud suhkruvee ära joonud ja solgiämbri peal potul käinud (õues oli ju pime ja kole külm), siis uuris ta minult juba igasuguse pahameeleta: „Ütle, mis su isa-ema teevad, kui sul kodus sellised paanikahood peale tulevad? Mis teil kodus seepeale tehakse?”

Mis need paanikahood on, sellest polnud mul aimu, aga midagi lõbusat tuli igatahes vanaisale välja pakkuda, et ta jälle keretäiest rääkima ei hakkaks.

„Meil... lauldakse ja tantsitakse!”

Vale see ei olnud: memmega tantsisime me sageli selliseid tantse, nagu „Kükita” ja „Oh, hüppa, mesikäpake!”, tata aga õpetas mulle Kaera-Jaani tantsimist. Tangot tantsisime temaga ka – aga ainult nii, et tata tantsis ja mina olin tal süles: „Kui vaikselt läbi öö kõlab tango-notturno, oma unelmais viibin sinu juures siis ma...” Memmele tegi meie tangotants nalja, sest tata võttis hoogsalt igasuguseid veidraid samme, ja järske peapöördeid oskasin minagi järele teha.

Vanaisa ei teadnud ei kükitamise- ega ka mesikäpakesetantsu, tangot oli ta küll millalgi osanud, aga nüüdseks päris ära unustanud, kuid Kaera-Jaani mäletas küll. Ta haaras vanaemal kätest ja sundis tedagi hüplema, lauldes: „Oi Kaera-Jaan, Kaera-Jaan, karga välja kaema!”

Vanaema vehkis kätega ja püüdis vanaisa haardest lahti rabelda.

„Mis sa pirtsutad – Kaera-Jaanist taheti Eesti ajal ballitantsu teha, vohh!” naeris vanaisa. „No olgu – tõmbame siis ühe väikse krakovjaki!”

Ja vanaisa lõi käega plaksu, võttis vanaemal käest ning alustas uut tantsu, lauldes:

„Vaat krakovjakki tantsida –

seda minu süda ei kannata!”

See oli kangesti naljakas, kui nad kahekesi keset ööd tantsu lõid – vanaema lohmakas öösärgis, suurrätt õlgadel, ja vanaisal pikad valged aluspüksid jalas. Lõpuks laulis vanaemagi:

„Russki, nemets i poljak

tantsevajut krakovjak!

A estonets – tõ durak,

ne umeješ krakovjak!” ^[1]

Kõht oli mul veel natukene hirmust kripeldamas, aga igaks juhuks ei hakanud ma küsima, ega nad ometi vene keeles laulnud. Äkki laulsidki? Aga vanaema suhkruvesi oli minus juba igasuguse valvsuse uinutanud, nii et silm hakkas lõpuks kinni vajuma... Las need veidrad vanainimesed kekslevad kas või öö läbi, kui neil muud teha pole!

[1] (Venelane, sakslane ja poolakas

tantsivad krakovjakki!

Aga eestlane – oled loll,

ei oska krakovjakki, vn k)