Читать книгу Vikerkaar - 10 2021 - Страница 10

Kuid pakike Šanghaist ehk prodjuuser-aferist-säpinämies Kuksiminen, vanglast välja saanud vana taskuvaras Opiatovitš ja nende eksponaat-perkele-tulevikulootus Lenin, keda oli, muide, päris mugav tagumikust väljaturritavast raudpoldist kinni haarates tassida – see kuldne kolmik rahunes alles rongis. Rong sõitis mitu tundi ja jõudis justkui linnutiivul Helsingi raudteevaksalisse.

Opiatovitš üritas Leninit panna näoga seina poole seisma väikeses putkas, kus pakuti head ja paremat ning mille nimi oli Rongijaama Worst. See oli pisike klaasseintega tuba keset vaksali ootesaali, kus töömehed ja rongileruttajad said viimses hädas friikartuleid ja tükkideks lõigatud kabanosse osta. Opiatovitš sättis Leninit päris tükk aega nurka seisma, kuni sai viimaks aru, et vorstiputkast läbi klaasseina väljajõllitav ajalooline kurjategija äratab palju rohkem tähelepanu kui pruunis ülikonnas tundmatu kiilakas onkel, kes istub kõrge puki peal raudpoldi otsas. Kuksiminen oli läinud ohates ja Opiatovitši nõudmise peale trammipileteid hankima. Opiatovitš tellis endale vorsti ja kaks õlut, kuid kui ta leti juurest kuumaks aetud vorsti tõi, pani ta imestusega tähele, et õlu ei olnud vähenenud mitte ainult sellest klaasist, kust ta kohe rüübanud oli, vaid mingi kummalise ühendatud õlleklaaside seaduse alusel ka teisest pooleliitrisest õlleklaasist, nagu oleks kannukesel kujutatud karu õlle ise ära limpsinud. Ta vaatas ehmunult vasakule ja paremale, silmad vilasid nagu trammis tööd tehes, kuid midagi ebatavalist ta ei märganud, ruumis polnud ühtegi soome õllekarmantšikut märgata, kes teda nii osavalt petta oleks suutnud. Vaid Leninil oli pea kuidagi lõbusalt küljele vajunud. Vaksal oli veel vanal heal ajal ehitatud ja oli kõrge nagu mõni katedraal või Punane väljak, nii et pisike klaasist vorstiputka sobis Leninile mausoleumiks vägagi. See rahustas Opiatovitši ja ta asus rahulikult vorsti sööma.

„Anna mulle ka,“ kostis korraga hääl Lenini sisemusest.

„Võtke aga ise, kahvlit ei ole,“ vastas Opiatovitš, kes jälgis mõtlikult mäludes ühte luigesarnast inglast, kellel piilus priske lipuvärvides rahakott nagu väike kašelott pükste tagataskust ehk varaste keeles „trepikojast“ välja. Korraga katkestas ta mälumise, sest hääles, mis teda kõnetanud oli, oli midagi nii vapustavat, et vana taskuvaras peletas kašelotikese mõtetest ja kõõksatas vorstitükkide lennates... Ta vaatas hirmuga Leninile otsa, nagu oleks see mõni Rjazani metsatihnikust ilmunud röövel!

„Just, anna mulle ka,“ kordas Lenin kätt sirutades.

„Vaata kui tõmban sulle,“ ärkas Opiatovitš keset arusaamatuse äikesepilve. Uh, kuidas tal ehmatusest sees keeras! See nukk, Lenin, ju rääkis!

„Kuule, maltšik-balvantšik,“ kiunus vahakuju nüüd erakordselt kõva ja vastuvaidlemist mittesalliva häälega. Opiatovitš ärkas ikka veel nagu pikast unest ja rääkiv kummitus ei kadunud! „Anna kohe mulle ka seda vorsti, mida sa oma töörahvalt röövitud veriste rublade eest siin soome seltsimeeste juures sööd!“

Järgmisel hetkel kattis tagasi jõudnud Kuksiminen Lenini näo vorstist järele jäänud pappkarbiga kinni ja hoidis seda niikaua, kuni suure juhi ja õpetaja rabelev keha taltus. Sinep, küüslaugukaste ja ketšup voolasid kurvalt mööda tumepruuni ülikonnavesti alla. Lenin köhis ja vaatas neid kavala pilguga nagu kurat, kes sööb päise päeva ajal põllul herneid. Siis limpsis ta veidi lipsult kastet ja tõmbas lurinal uuriketi läbi suu puhtaks.

„No kui te juba niikaugele olete läinud, siis... teadke, et sellise vorstiga võib isegi riiki kukutada!“ Aeglaselt sõrmi lakkudes vaatas Lenin uurivalt ringi. „Kõik tsaari despotismi ohvrid peaksid niisugust vorsti sööma!“ Lenin lükkas Kuksimineni otsustavalt kõrvale ja ronis lauale ning tahtis hakata kõnet pidama.

„Härrased vorstiemigrandid! Maha doktorivorst!“ hüüdis Lenin, kuid lõi tagumikust ulatuva poldiga nagu sabaga kogemata vastu klaasseina, nii et see purunes väikesteks kildudeks! Möödaruttavad sutselased vaatasid, aga ei öelnud midagi.

Kuksiminen rebis Lenini laualt alla ja sakutas teda, nagu oleks vihaselt kaotades kaardipakki seganud. Juba oli eemalt näha vammusesse mähitud valvureid, kes jooksid vorstiputka poole. Oli viimane aeg kaduda selle „Šanghai pakikesega“ rahvamassi, et jõuda veel viimasele laevale.