Читать книгу Vikerkaar - 10 2021 - Страница 11

Oleks tahtnud keegi karjuda kõrgelt taevast, pilvepiirilt, et tere hommikust, armas Viljandi, sulle on tulemas pakk Šanghaist, aja ennast nüüd juba jalgele, jookse kasvõi karkudega vastu postiljonile, sinu suured pojad pöörduvad tagasi nagu oksendaja peosaali, siis oleks selline hüüdja hääl, pea otsast karjunud Ristija Johannese hüüatus tabanud väikese linna tänavatel vaid paar liikuvat olevust. Vaadake ise, kaks kassi, üks must-pruun-valge angoorasugemetega ja teine hõbehall, ärajooksnud kõrget briti tõugu volask, istusid turuhoone kalaosakonnapoolsel küljel ja vahetasid teineteisega laisalt kohti täpselt niisama ajuvabalt, nagu Viljandist kümnekonna kilomeetri kaugusel Paistu kaunis Põrguorus võtsid niheledes päikesevanne kaks Johannest, verinoor Johannes Semper ja noore verega Johannes Barbarus, esimene neist luges luulekogu rohukõrtest, teine raamatut vampiiridest. Just nõnda nagu kassid ootasid kalaauto saabumist turu Valuoja poolse värava juurde, passisid ka kaks Johannest leeritunni algamist kohalikus kirikus. Barbarus oli juba Paistu kirikumemmede hulgas tähelepanu pälvinud oma sandaalidega paljaste jalgade otsas, nii et naiste üksmeelse arvamuse alusel oli tegu tõelise Ristusega! Nüüd oli ta oma mõlemad jalad pannud ojja, mis jooksis väledalt läbi Põrguoru, ning ootas kannatamatult, millal saab jälle leeritunnis tüdrukute pluusidelt kirpe püüda. Kuid muidu tukkus haljendavate viljapõldude keskel asuv Viljandi linnake liikumatult nagu metsa pöörav külatee.

Kuid mõnes Viljandi linnakese jahedas keldris käis ikkagi kibekiire töö. Nii oli õllebaar Kulksis ametis baaridaam Jazumtšik juustu lõikamisega õhtuse soome luuletajate esinemise tarvis. Õllebaari pidi sisenema järsust trepist, sest tegu oli vana tapamaja keldriga, mille ukse kohale oli lihtsalt nüüd õllevaat riputatud. Maakividest tursked keldriseinad pidid kannatama kõike ning kuigi nii mõnedki kunded varastasid siit vihmavarju sisse peidetult singilõike ja isegi õlleklaase, võis Jazumtšik neid korrale kutsudes teha vaid veidi etteheitvalt keelega at-tsa-tsaa, ei muud, sest põhimõtteks oli „oleks vodka ja selles lodka“, see tähendab pidu pidi käima vahetpidamata ja kõigilt rikastelt Sutse pensionäridelt tuli nende raha kokku korjata. Nii polnudki suurt vahet, oli selleks mõni depressiivne maalikunstnik, alkohoolikust leheneeger või hiigelsuure bolonkaga hallipäine vanur – kõigi nende käest tuli nagu soome rahvuslooma, karu ehk Vana-Antti küüniste vahelt kupüürid enne ööd kätte saada. Ning hea oli, kui kunded hüppasid leti ääres justkui tihased külmaga ümber maja ning joogid said kanged nagu Sutse sügavaim järv, põhjatu Päijänne, 95 kraadi pidi alla minema sama kiiresti nagu uppunu tõstepommiga järve 95 meetri sügavusele põhja! Või kui mõni telliski lahjemaid jooke, siis pidi sellegi kitsipunga laud olema lai ja vahutama õllest nagu hiiglaslik Suur-Saimaa! Rääkida võisid sutselased muidugi mida tahes, Jazumtšik pidi kõigi nende lollustega nõus olema ja takka kiitma kõigi rumaluste puhul, justkui tegu oleks olnud pühadehommikuks värvitud munadega või õlis ostetud mõõgaga, millelt rooste alles kolmandal päeval pärast ostmist ehmatusega üles leiad.