Читать книгу Vikerkaar - 10 2021 - Страница 4

„Eh-eh-hee!“ mõtles Opiatovitš, kui märkas tänavanurgal hiina restorani ja selle kõrval kummalist kirikukest väga madala väravaga. Kõigepealt on muidugi õige seada sammud ikka pühakotta! Uks oli lahti ja sees mängis orel ehk nagu öeldakse, teeniti siin masinaga Jumalat. Madal lagi oli kaetud inglitiivamustriga, kuid huvitavamad olid paar maali altari taga ja kõrval. Kõigepealt oli seal ikoonide asemel keegi maalinud seinale pildi surnuist ülestõusvatest inimestest. Ju olid siis viimase kohtupäeva pasunad nii kõvasti hüüdnud, et inimesed end haudadest üles ajasid ja kusagile kibekiiresti liikuma kippusid nagu mõnes uues kaubamajas. Huvitavamaid asju oli aga kujutatud madalas kõrvalkäigus, kus ühel maalil kastsid luukered taimi ja teisel tassisid mingid kummalised poisid haavatud ja pimedat inglit. Luukered olid lõbusad ja kastekannudega ning valasid kaktustele vett, poisid olid aga vägagi torssis nägudega, ilmselt oli ingel nende jaoks liiga raske. Üks oli Opiatovitšile selge, päris õigeuslik see jumalakoda siin ei olnud, aga maailmas on ju erinevaid uske vägagi palju! Ta tahtis juba väljuda, kui oli tahtmata tunnistajaks kummalisele kõnelusele kirikutrepil, kus suitsetav papp vestles mööduva õmblusmasinamüüjaga.

Tundus, et müügiesindajal oli raske pohmell, sest ta ei saanud jätta pappi torkimata.

„Taevas ju ei suitsetata!“

Papp tõmbas rahulikult pika mahvi.

„Ega seal ei müüda ka õmblusmasinaid, ma arvan...“

Opiatovitšile batja vastus meeldis, selle naljaka kiriku papp polnud ju üldse loll-durak-simsalasimberg! Ta puges muheledes vaidlejatest mööda ja astus nüüd restorani suunas. Söögikoha ees istus pilusilmne eit, kes teda nähes kohe oma odavalt toolilt püsti krapsas. Mutt tõstis tervituseks käe nagu mõni rooma tribuun, kuid suunas siis näpu ikkagi ükskõikselt nina urgitsema. Uks kiunus lahti ja moor karjus talle hane moodi otse kõrva: „Keda joome, Ivan?“

Opiatovitš tahtis midagi selle kentsaka ja arusaamatu küsimuse peale vastata, kuid jäi vahtima suurt ja kirevat lehvikut, mis seina ehtis. Maaliline maastik lehvikul, mis oli paari hooletu haamrilöögiga tagurpidi seina peale löödud, meenutas talle niivõrd tema enda kirevat elu, et ta ehmus. Siin oli vikerkaarevärvides kujutatud kõiki tema käest kadunud, ära läinud päevi: lapsepõlve Riiat ja tuvimaja, noorusebandesid nõukogude mikrorajoonis ja lõpuks koguni armsa väikelinna Viljandi trammi, kus ta juba vanemas eas palju häid töövõite oli saavutanud! Ning kus ta kunagi isegi suure klassiku Nikolai Gogoli enesega kohtunud oli!

„Kas tohin küsida ühe klaasikese vett?“ küsis ta mõnuga puhtas vene keeles, teades, et saadakse aru ja austatakse.

Mutike tõi külmkapist terve samagonipudelitäie külma allikavett ja Opiatovitš jõi järjest pead tõstmata pudeli pooltühjaks, nagu oleks ta just tuppa jooksnud jõmpsikas, kes on tolmusel ja palaval õuel kokkukukkumiseni koerakutsikatega mänginud. Kuid uks kiunus uuesti ja lendas lahti ning ilma igasuguse väärikustundeta sisenes keegi segane mees, kellel oli selline nägu peas, justkui oleks ta siga, mida püssist lastud. Päev, kuum ja virvendav, paiskus korraga ruumi, ja võõras seisis uksel nagu mõni keeduviljaaeda kogemata kasvama juhtunud rääbakas moon. Tema rõivaks oli viimseni tolmune frakk, ilmselt oli tema tööks müüa tsirkusepileteid, mingit eliksiiri satikate vastu või muud seesugust.

„Vabandan, et hilinesin!“ ütles ilmutis päris harilikus viljandipärases vene keeles ja tema silmad oli poolpilukil nagu mõnel talumajal-huutoril kuskil Võhma-gorodoki lähedal sügavas võsas. „Seesinane, aig om ürike, et sattusin Eesti laevale, ei pääsenud kohe tulema!“ Ta pudistas lauseid nagu pihust seemneid. Moor lõikas edasi melonit lahti ja vaatas teda arusaamatuses.

„Sa said juba ju kaks kuud tagasi potkut! Lasin su juba siis lahti, kui Rootsi laevalt niisamuti helistasid-plämisesid, ei mäleta või?“

Mees tegi ristimärgi, ohkas ja väljus hiljukesi. Opiatovitš maksis ümbrikust võetud vanglarahaga ja ruttas väljapääsu poole. Kuskilt sügavalt tema seest kerkis naer nagu hõbedane lennuk läbi paksude pilvede üles piibeleheõitega kaetud taevase aasa kohale. Suu kiskus vägisi naerugrimassile. Ta jooksis võõrale kiiresti järele, nagu tehakse mõnes kadunud liivlaste ringmängus!

„Pidage, isand Gukš!“ hüüdis ta urkaust lahti paisates.

Gukš istus jahmunult lasteatraktsioonile, karussellikesele, mis ime küll, ei olnudki viljandlikult koerajunnidega kaetud, vaid säras puhtusest.

„Kas see oled tõesti sina, Opiatovitš? No see on küll nüüd uskumatu lugu! See ei või olla ilmsi, Konstantin, oh sa Nepaali printsess ja kiirabiauto varietees, kullake. Sain kohe aru, et midagi juhtub, selg sügeles juba hommikul...“ imestas Gukš.

Gukš vahtis vana sõpra Opiatovitši nagu mõnda süvavee-rõõba-fishi Odessa kuulsal kalaturul!

„Mnjaa, sinust pole pääsu, lendad järsku läbi õhu nagu kahvel vihase patsiendi käest günekoloogi matusel kirstu suunas, no oled ikka nadikael, Opiatovitš, kallike!“

Gukš embas Opiatovitši ja see oli tõeline soomepoisi kallistus, kes tõmbab sind rinnale, et selja poolt finkaga lüüa, naeratus ta suul aga on mäesuurune nagu kivikuhi partisanide juhi haual.

Kuid Opiatovitš poleks olnud vana varas, kui ta poleks kogu selle jabura jutu peale murdnud endale igaks juhuks mõttes üht valget akaatsiat valvsusemärgiks rinda.

Gukš, nüüd lasi ta ennast kutsuda Kuksiminen, justkui murdus ja asus jutustama, mis kõik viimase kümne aasta jooksul juhtunud oli. Kuidas soomlased võimule said ja kogu Eesti ülikiiresti ühtlase pensionäridemassiga üle ujutasid. Ning polnud imestada, et nad just eriti päikselisse Viljandisse kippusid, sest Soome kliima oli suurema osa aastast Vorkuta tuul veebruaris, mis sõrmi murrab. Kusagil Kuusamos püsis ju lumi maikuuni! Kuid Soome kohta kasutas Kuksiminen nimetust Sutse ning Venemaa oli Kemenume! Rääkis, kuidas sutselaste president Koivu mängib võrkpalli, sigar suus, võrkpalliklubis Sigaripall ja kuidas maakohtades kardetakse eesti metsavendi, keda kutsutakse virolainen käpykaarti! Kuksiminen jahus kõõksudes oma reisidest lõunamaadesse, ta oli palju jõudnud, näiteks tutvunud Tai kuningriigis joomaahviga, kes talt pudeli ära võttis, tühjaks jõi ja lõpuks pähe puruks lõi. Juoppoapina, perkele! Päike, mis nende pea kohal aina kõvemini kõrvetama hakkas, kuulas tüdinult kõike seda rumalat juttu, mida Kuksiminen südamepekslemise saatel vanale tuttavale ette kandis nagu osav kelner kõikidest toidujääkidest päeva lõpuks kokku kogutud jäätmekandikut, niinimetatud kalossi, mis uuesti õhtul söögisaali maha müüakse. Paljut teadis Opiatovitš niigi, ta oli kambris alati rohkem vaikne kuulaja, kui teised oma värvilisi tätoveeritud papagoisid (need olid siin midagi analoogset vanasti Viljandi vanglas tehtud kirikutornidega) demonstreerisid. Ahv tekitas temas isegi korraks huvi, niisuguse ahviga võiks ju trammis imet teha, palju väikeseid rahakašelotte välja õngitseda! Aga kui ahvil on viinaviga küljes, siis oli asi enam kui kahtlane teenistuse mõttes muidugi.

Pikka teed oli käidud, nüüd istus Opiatovitš nagu mustlase ees, kes kaarte välja laob, ta oli surematu arestandina saabunud elu sõlmpunkti justkui kohtuistungile, kus öeldakse, mis edasi saab. Kuksiminen tulistas aga nagu kuulipildujaga konvoi oma lõputuid lugusid. Kriitiline moment, ja neid oli olnud kinniistumise ajal omajagu; tume element – selliseid tegelasi on vanglas juba alati piisavalt, ning armastuse palav pudru – romaanike ühe silmnähtavalt pakseneva köögitöölise-soomlanna-pensionäriga – kõik see pidi Opiatovitši jaoks nüüd jääma kroonulikult hoolitsetud tehisripsmetega kaamerasilma vaateulatusse. Aga midagi uut oli Opiatovitšil ilma trammita raske välja mõelda, seepärast tuli pigem kesklinna suunduda, et oma silmaga lõpuks veenduda, kui kaugele Tampere oma trammiliiniehitusega ka jõudnud oli. Juhul, kui neile oli tõesti Kuksimineniga elus üks langevari, nagu öeldakse, kahe peale määratud, siis küll... Eks elus on ikka neid, kes lähevad kaugele teele, ja samas ka neid, kes istuvad kodus, ning on sügavalt kahtlane, kas inimene saab niisugust valikut ise teha, aga igal juhul peab igaüks mingi otsuse juba siis tegema, kui tal veel aega on antud, hiljem on vägagi raske oma kurssi muuta, sest suurel laeval on väga sügav sõit. Ning kellega siis veel, muidugi nii mõistuse piires, kui mitte Kuksimineniga, ptüi, Gukšiga, võis taanduda elu voolude villu? Ainult frakk oli Kuksiminenil seljas justkui orikal pigimüts, äratas tähelepanu, välja nägi ta tõesti ärajoonud briti aadlikuna, mõne lõhelordina, kes kuuldavasti käisid kalastamas kuskil Ämmakoski all. Tükikese lõhet, seda paksu poega, oleks hea konjakiga söönud praegu aga meelsasti! Nii et las elu teeb siis fotot meist, mõtles Opiatovitš, olgu siis elu jälle kord suisa üks meisterlik loodusfotograaf, kes oma käe pealt hakkliha pakkudes neid kahte nagu segaseid öökulle oma võtteplatsile meelitab!

Ta ohkas ja tõstis käe, sest niisuguse alandliku žestiga peatati siin autobusse. Juht võttis raha ja vaatas neid pilguga, mis sarnanes presidendi vaatele, kes võtab lääneranniku sutselastelt-randlastelt vastu jõuluks saadetud haugi...