Читать книгу Vikerkaar - 10 2021 - Страница 6

Kuksiminen, ptüi, Gukš, oli end tööle munsterdanud suurde majja, kus näidati lastele mingeid karloss-loomi. Need olid hirmus populaarsed pika koonuga tegelased, kellest oli palju raamatuid ja filme tehtud ja kes nüüd rassisid ja toimetasid lugematutel stendidel ning makettidel. Nimetati kloune mumideks ja kui nad alguses olidki kaunis arusaamatult kurjad olnud, muutusid mumid müügi edenedes ja populaarsemaks saades üha ümaramateks ja lahkemateks. Kahe kõrva ja hiigelsuure nagu mumpsis oleva koonuga mumide perekond elas sarnaselt soomlastele ikka oma ilusas majakeses. Mumimuuseumis oli hubane ja põlesid lumepallidest tehtud laternad, kuid kui Opiatovitš ühte sellist kerakest kätte võtta tahtis, sai ta aru, et kogu värk on plastmassist, just nii nagu Viljandi trammijuhi juures rippuv suveniir-ahv või kasetohust lilletorbik. Kõik oli siin kunstlik, nöörredel seinal oli maalitud ja puutüvi, mida tassisid mingid tõsisemad kollid, paistis läbi. Mnjaa, kadunud Arkašale oleks siin hirmsasti meeldinud, ta oleks kohe mõnesse neist nukumajadest sisse pugenud nagu ka legendaarne Viljandi Lossi tänava viimane metsavend-estoonets härra Pugi!

Kuksiminen aga asus tööle: juhatas lapsi, tegi pilti, keeras vastavalt külalise rahvusele nupukest ja lasi valjuhääldist mumijutte. Polnud nagu päris tema, Arkaša-avastaja ampluaa, pealegi oli kõik siin kuidagi sama võlts kui jaamaaluses käigus. Jaamas peabki kuse järele lõhnama ja muusik-degenerant-iseprodjuuser jubedat laulukest venitama, mitte olema poekesed ja kohvikukesed! Nii ka siin, no öelge, kus on mumide surnuaed või mumide segasaun? Pole! Ainult miskid muinasjutud, nagu kõik mumidki oleksid olnud juba sünnist saati mumpsis pensionärid! Ja mis pidi see veel tähendama? Seinal oli plakat, kus naeratas mingi uimane šantrett-šatään-täitsa-ljapkin-tapkin eesti kirjanik, kelle luuleõhtu pidi peagi kavas olema. Lubati pakkuda ka kohvi ja küpsiseid! Opiatovitšil hakkas lääge, oleks tahtnud pigem korralikku kapsaleent, pudru ja pirukaid, mitte kuulata sellist ruutukuningat, vojažeerida sellist Deržimordat! Kuid ta sundis end eludoominot mängides rahulikuks. Ja muutus ringi lonkides lõpuks kurvaks, sest ta oleks väga tahtnud näha mõnda natukenegi elusat mumit, millega oli nii, nagu stendilt võis lugeda, et kui sellist Keuruus nägid, tähendas head, aga Hyvinkääl halba. Lõpuks ajasid kaks turvameest higise Kuksimineni millegipärast muuseumist välja.

„Ma ei saa aru, kas sa siis ei töötagi siin?“

Seda Opiatovitši küsimust kuuldes oli Kuksiminen peaaegu naerust suremas.