Читать книгу Vikerkaar - 10 2021 - Страница 7

Kuksimineni soov oli, et nad alustaksid pärast „tööd“ kultuursematest Tampere õllekatest, muidu pidi šokk Opiatovitši jaoks liiga äge olema, ütles ta. Vägeva keskplatsi servas, kus asus busside lõpp-peatus, kirik, turuväljak ja veel jumal-teab-mis, asus ka teater ning selle einelaua klaasuksed olid kutsuvalt pärani. Kultuurikohvik Kivi oli võrdlemisi tühi, nagu oleks ahm siit läbi jooksnud. Vaid paari laua taga tukkusid toopide juures suurte punaste viisnurkmärk-sonidega vanamehed justnagu karistust kandes, ja ometi vist kuidagi omamoodi õnnelikult, eemalt vaadates sellised arusaamatud staretsid-tšelovekid-metslased. Akna all laua taga aga magas mees, kes küll hingas, aga tema ümber ei saanud hingata... Ta kõrval maas oli pooleldi lahtirullunud punane plagu, kus oli õnneliku kassi nägu ning umbes selline kiri, et Tampere kommunistlik partei annab vaestele töölistele kassiliha, kuid vasak käsi oli krampunud mingi paberi ümber, mida ta hoidis tugevalt ja kuidagi hellalt... Keegi võrdlemisi kõikuv Che Guevara särki kandev naine tõusis kohe ja libises leti äärde ning asus pilkudega Kuksimineni kaelust närima, nagu argentiina hunt keset Patagoonia tühermaad luurab mõnd hilist raudteejaamas ootajat. Seda, et see oli peenikene koht, puha teatrikohvik ehk soomekeeli kiaateri-kohvinmaja, võis aimata vaid kaudselt, klaver ja grammafon, palm ja lühter olid küll olemas, aga kõik hirmsa tolmukorra all ja kuidagi kohatu nagu mõni armeenlane, kes sõidab rongiga.

Opiatovitš läks, tõstis kommunistist magaja klaasi teise kohta laua peal, nagu oleks malekäigu teinud. Kolhoosi saunas võõrast matšalkat võtva seebise haigutusega sai paberilipakas mehe käest tema põue.

„Jumalaga, kaunitar-sutslanna!“ hüüdis samal ajal Kuksiminen kärisedes ja riputas end Opiatovitšile kaela. Õhtu oli tõesti algamas! Kae taati, mõtles Opiatovitš, Kuksiminen käitub nagu mõni külavanem, aga ei öelnud midagi, sest mõtles juba varastatud paberikese peale. Mis küll seal olla võis? Ta tiris seletamatus joobumuses oleva Kuksimineni trepist alla ja lükkas uksest välja, et salamahti lipakat üle vaadata, ja sai kohe aru, et oli varastanud vaid muuseumipileti kuhugi Leninimuuseumisse... Opiatovitš heitis traagilise pilgu trammitee pärast üles kaevatud keskplatsile. Kui tal ei oleks olnud pikka elukogemust, mis ütles vaikselt kõrva, et juhuseid elus ei ole, siis oleks ta vajunud pettumusest terve arssina jagu kühmu.