Читать книгу Vikerkaar - 10 2021 - Страница 8

Nad jalutasid läbi võõralt sumiseva ja viimseni üles kaevatud kesklinna ning jõudsid puudega ääristatud bulvarile. Lenini muuseum asus suure puiestee ääres uhkes juugendmajas. Oli arusaamatu, kuidas töölistel raske ja põrguni kirutud elu kõrvalt oli olnud võimalik nii palju raha kõrvale panna, et isegi suitsevate tehasekorstnatega vitraažid peauksele telliti. Aga see oli kohatu küsimus, sest nii mõneski mõttes oli Tampere Lenini muuseum töölistele nagu kirik, ja nii nagu Jeesuse elus oli kõige olulisemaks sündmuseks tema kohtumine Juudaga, olid siingi 1905. aastal esimest korda kohtunud Lenin ja Stalin, kes kandis tollal küll veel oma neiupõlvenime Jossif Džugašvili. Kuna tsaariVenemaal oli olnud ohtlik koosolekut pidada, andsid Tampere töölised heal meelel oma uhke tööliskiriku võõrastele prohvetitele kasutada. Kuigi ka Sutse oli olnud tsaaririigi osa, oli siin alati võimalik välja panna tugev töölisvalve. Hoovi valvas teise korruse rõdunurgal olev pronksöökull, sest vaevalt et tavaline öökull oleks end proletariaadi hulka kuuluvaks lugenud! Majas oli otsustatud tähtsaid asju: et Sutse verivorst on maailm parim vorst ja et tuleb luua uus riik nimega Nõukogude Liit!

Opiatovitš andis pileti Kuksiminenile ja sisenes ise muuseumi pimedana. Ta kopsis kepiga stende, nagu oleks olnud mõni alpinist mäestikus, ega olnud millegagi rahul.

„Kuksiminen, need inimesed siin on hulluks läinud!“ lausus ta mõtlikult, vaadates tendentslikke videolõike, kus teatava imeliku leebusega ülistati kuulsat terroristi Leninit. Eriti pikalt vaatas ta fotot, kus oli kujutatud naisi punalippude ja loosungiga „Me ei oota enam, me nõuame!“. Vihaselt sammus ta ekspositsioonisaalis edasi, kuni kostis summutatud karjatus, Opiatovitš oli avastanud mootorratta, mille külgkorvis istus Lenin ise!

„See paistab vahast tehtud olevat!“ lausus ta Kuksiminenile, kes võttis kohe Leninil ninast kinni.

„Kelm, oi kui kelm, aga, ma arvan, kõige sellega aetakse siin kenake rubla kokku!“

Viimaste sõnade juures oli Kuksiminen kummardanud ja katsus Leninit külgkorvist välja tõsta. Punase terrori isa, kelle tõttu otsesemalt või kaudselt oli hävitatud oma 100 miljonit inimest, nägi välja nagu mõni sutselasest pensionär! Tal oli seljas korralik vestiga ülikond, nagu oleks ta kuulunud mõne panga juhatusse, milletaolisi ta sõber Džugašvili ohtralt röövinud oli. Kuksiminen tiris veel korra, Lenin hakkas tõmmates kerkima ja nüüd võisid kõik näha, et ta tagumikust tuli välja suur polt, millega võis puuslikku ükskõik kuhu kinnitada, ja ta oleks ikka vaid totralt naeratanud. Kuid Lenin oli ka ilma mootorrattata üllatavalt raske, nagu oleks tal tõesti hing nagu bensiin sees olnud, sest ateistid teadupärast ei kaalu midagi. Opiatovitš sai joonelt Kuksimineni plaanist aru ja nad jooksid Leninit kahe vahel hoides väljapääsu poole.

„Hoia!“ karjatas Opiatovitš ja hoidis muuseumi ust niikaua kinni, kuni ta pimedalt varastatud kepi oli risti läbi käepidemete pannud. Pilotkaga paks naine, piletimüüja ja valvur, hakkas ust kangutades jõuetult nutma. Koristaja trepil aga kummardus maani, kui temast möödusid kaks meest, kandes Leninit nagu Simbergi kuulsat haavatud inglit.

„Kätte saime!“

Seda öeldes lasi Kuksiminen Lenini kõva kolksuga pargipingile, kuhu see jäi nagu mõni kodutu pärast õllesaalist tulekut näoli magama, suur metalljurakas püksipersest välja turritamas. Kuid mööda pargimuru oli võrdlemisi hääletult nendeni jõudnud ratsapolitseinik.

„Kelle te kätte saite? Mis toimub?“ Hobune peatus Opiatovitši kõrval, loom oleks ilmselgelt ja hea meelega hammustanud teda nagu mõnda küpsist-lollakat-anarhisti. Hobune oli võrdlemisi tüdinenud vasakpoolsetest mässajatest, vabariigi aastapäeval oli ta neid protestimarssi laiali ajades iga kord rutiinse mõnuga tallunud. Ratsapolitseinik irvitas.

„Keda kuradit? See on ju Lenin...“

Ta tõmbas välja mõõga, kummardus ja raius ropsuga pingil magaja ühe kõrva ära! Ilmselgelt ei sallinud siin Tamperes seda puuslikku ikkagi keegi veel, ei kannatanud, nagu öeldakse, isegi mitte silmaotsaski!

„Ja nüüd kaote siit... kuradi vanglafaustid... et ma teid... enam... siin ei näe...“

Opitovitš ja Kuksiminen rabasid haavatud Lenini ja ruttasid neile antud käsku täitma. Alles nüüd panid nad tähele, et kogu uhke park oli peenardeks ümber kaevatud ning siin ja seal kükitas või rohis penskareid-veganeid-mullamulle, kes kasvatasid linnale kõrget renti makstes oma nelja porgandit. Kuid nad ei märganud, ja nii oligi see mõeldud, et politseinik toppis oma mõõga puuõõnde, keeras kuue teistpidi, nii et sellest sai sinine tööliskittel, ja asus tõttamata ning rahulikult, kuid samas osavalt nagu öölind, kes oma laia nokka kordagi kogemata vastu kuuvalgel helkivat veepinda ei löö, neid jälitama, peitudes siin ja seal pensionär-aiandushuvilise-vaksalihullu selja taha või siis lihtsalt okkalisse kibuvitsatihnikusse.

„Isegi Mosvas on sarnane muuseum ju suletud, miks siis siin... niimoodi... Lenini ja tema sõjakommunismi tõttu hävitati ju kogu eliit, ja, tõesti, kümneid miljoneid tavainimesi, enamik tema tehtud üleskutseid sisaldasid tapmiskäsku,“ mõtles Opiatovitš endamisi. Ta tassis Leninit ja vaatas kaupluste vaateaknaid. Kuidas saab keegi olla nii pimedalt punane linnas, kus igal sammul on korralik kübarapood? Hiina restoran? Kus linnavalitsus koguni plaanib trammi sõitma panna? Kuid seda, et trammiga läheb veel palju aega, taipas Opiatovitš igal tänavanurgal, kus rasked betoonplokid kaitsesid tööd teha rahmeldavaid ehitustöölisi. Trammi ei pidanud Tampere saama veel niipea, ja seetõttu ei olnud ka ühel trammivargal siin erilist teenistust paista. Pealegi, kui tramm tuleb samasugune kui buss, et peale saab vaid esiuksest ja mida inimesed peatustes oodates moodustavad vabatahtlikult korralikke lammas-järjekordi, siis pole lootustki karmantšikul mõnda rahakotti-kašelotti-jättipotti kätte saada...

„Keerame kuhugi õllekasse,“ ütles Kuksiminen tassimisest nõrkedes. Opiatovitš vaatas tähelepanelikult oma kaaslase nägu – see oli ikka seesama prodjuuser-arkaadiavastaja-elukajakas! Oli küll veidi vanemaks jäänud ja veidi nagu vimma tõmmanud, aga vara oli teda veel maha kanda, eriti kui ta haistis head teenimisvõimalust! Välja nägi ta muidugi halb ja üldse-mitte-stiljaaga, aga Sutsemaal näisid kõik kandvat ruudulisi särke, plastmass-sandaale ja mingite kohalike indiaanisuguharude tähenduseta tätoveeringuid, nii et päevinäinud frakk mõjus isegi väga antikvaar-viljandi-žikaarselt. Pealegi oli mehel nüüd oma Lenin taskus-karmanis-pussissa, nagu öeldakse!

„Imelik, imelik!“ kordas Opiatovitš endale. Tal oli tunne, nagu haavatud Lenin oleks korraks ikka veel elus olnud! Kuid lolluste arutamiseks polnud aega, sest Kuksiminen kangutas juba lahti õllesaali ust ja kogu Lenini mitte-väga-ingellik raskus langes tema kätele. Õieti oli Leninit päris mugav hoida, kui võtsid korralikult kinni raudpoldist, mis ta tagumikust välja ulatus.