Читать книгу Vikerkaar - 10 2021 - Страница 5

Just nii nagu Väinamoinen tegi haugist kandle, jõudsid Kuksiminen ja Opiatovitš kesklinna. Ometi oleks paslikum võrrelda Opiatovitši silmi särjesilmadega, sest trammi kui sellist kesklinnas näha polnud. Linna peatänav, Hämeenkatu, mis viis kaubamajade juurest raudteejaama, oli üleni üles kaevatud, täis betoonääri ja raudvõresid ning kolla-puna-kirjuid hoiatuslinte. Rööpad tundusid küll olevat juba maha pandud, aga siis oli kõik millegipärast takerdunud, kollased torud kuhjunud, tekkinud igasugused probleemid läbilõigatud kommunikatsioonidega, nii et isegi kõige kurjem naisbrigadir jäi siin kohe hätta ja võis vaid unistada endale elu jooksul rajatavast liikuvast monumendist. Läinud õhtul töölt koju, mõtles selline töödejuhataja endamisi, et tal on vaenlasi nagu soos sammalt. Ning kui kõik tundus juba sujuvat ja oleks võinud mõne lõigu trammiteest ehk avadagi, ilmus ikka kuskilt välja mõni mehelik naisbussijuht, kes suitsu tehes ta läbi sõimas ja bussile läbipääsu nõudis, või siis mõni pensionär kuskilt seitsmendalt korruselt, kellel kaevetööde tõttu pommidega Becker seinal igavesti ajanäitamisest loobunud oli. See viimane oli eriti hirmus! Kogu linn ja riik näiski siin pensionäridele alluvat! Küll tahtsid nad sõita oma kepikestega matkarajale linnaserva või püksikestega ujulasse, ja januga isegi kaugesse õllekasse, kus kaks toopi ühe hinnaga anti, juhul kui enne keskpäeva kohale läksid. Nad tulid kodudest ja hooldekodudest, paljud ka sellistest majadest, kus muidu nagu korterid olid, aga sanitar esimesel korrusel valvet pidas. Oli võrdlemisi ilmne, et nad isekeskis kõik tuttavad ja mõnes tehases kunagi koos töötama olid juhtunud, sest Tampere oli tehaste ja tööliste linn. Ja iga bussijuht pidi siin olema nagu jahimees-kindelkäsi, et neid millegagi ei vihastaks ega pahandaks, et nii-öelda kuidagigi ei oleks ta kujundlikult öeldes tulistanud mõnele neist vanadest jänestest vasakule poole, mida iganes see ka tähendama pidi, nii et jänese sapp laiali lendas ja mõne sellise liha rikutud sai. Pensionär oli Sutses, ptüi, Soomes, püha loom!

Kuksiminen juhatas ta läbi jaamaalustest koridoridest, kuhu Riias normaalne inimene kunagi oma jalga ei tõstnud. Siin Tamperes oli aga kõik teisiti, haisvate muusikute asemel olid kenakesed kohvikud ja hipipoed, kus pensionärid väikest viskit võtsid ning enda käisteta teksatagile mõne uuema ansamblinimega embleemi lasid peale kõrvetada. Opiatovitš kõndis ja imestas, vaatas seninägemata maailma ettevaatlikult kui mõnda keskaegset miasmi, udus tekkivatest mädastest ainetest auru, mis normaalsele inimesele ohtlik on. Vaikselt hakkas talle kohale jõudma, miks Sutset ennevanasti Soomeks nimetati, see oli ju soomaa nii mitmeski mõttes ja kui mõni teadlane oleks talle seletanud, et udu tekib veepiiskadest ja virvatuled metaanist, siis oleks ta pikalt naernud. Teadlased-arhimeedesed polnud kunagi õiget vaibi tabanud, mida varas tundis kõhuga, pilguga, mis kellelegi otsa ei vaadanud! Kuuse juurtest punutud köied rippusid siin putkades kõrvuti kasevitsadega, mis pidid saunas kasutades mõjuma nagu habemeta musid. Keegi invaliid müüs männiokkaid, mida panna patjade sisse, teine üritas hõlma alt müüa tammepuutükikesi, mis pärinesid Ahvenamaalt. Ettevõtlikkust tundus siin rohkesti olevat, aga kõik see mõjus nagu kari kummitusi, mis kivipõllult tõusevad. Mnjah, mõtles Opiatovitš, parem on siin kulgeda vaikselt nagu siig, koerana haukuda midagi polnud küll mõtet. Ta vaatas võõramaa kaupu ja meelde tuli Riias lapsepõlves öeldu, et eks konngi on hea, kui sööd teda teadmata! Siis varastas ta nagu möödaminnes ära ühelt pimedalt kepi.