Читать книгу Vikerkaar - 10 2021 - Страница 3

Vana taskuvaras Konstantin Opiatovitš astus Tampere vanglapääslast hoolikalt puhastatud põhjamaisele trotuaarile ning päikse ere valgus lõi talle kasteedina näkku. Ta oli vaba, vaba nagu Batumis valmistatud ebamugav tumba, millel keegi istuda ei taha, või nagu äsja Argentiinast Euroopasse toodud tango, mida veel keegi tantsida ei oska. See seletamatult magus vabaduse tunne, vooljuška, tegi rinna rõõmsaks ja pani Venemaad kujutava väljaveninud emake-tätoveering-maakaardi tema biitsepsil jälle nooruslikult tukslema. Ehh voolja, vooljuška! Ehh tahad-magada-ise-riieta-end-lahti vaba mehe eluke!

Nii loobuski ta suitsetamisest väikesel valgel pingikesel värava kõrval, sest löögikindlast klaasist külm ja pime vanglaaken selle kohal mõjus nagu mõne vana lossi laskepilu ning andis märku, et keegi jälgib põhjamaalasliku täpsusega ka kõike vangla ees toimuvat. Ära peeglit kiru, kui endal lõust viltu, mõtles Opiatovitš ja suges vaid korra oma halle juukseid. Kui ta vanglatapiga Jämejala hullumajast algul Külmakoski vanglasse ning seejärel juba siia Tamperesse üle oli toodud, pimedas vagunis nagu surnuvankris, oli talle üks vennalikult parmatuhhat pakkunud kaasvang, suurt kasvu sportlane, nii-öelda tšuhhi-puhhi-barets rääkinud, et väljas olla võim vahetunud ja tsaaririigi alt olla nüüd üle mindud Soome hirmuvalitsuse-isevalitsuse alla. Opiatovitš polnud oma vaimu-duhotškut parmatuhhotškaga rahustanud, vaid kuulanud lõhnaõlipudelit käes hoides kaaslast tähelepanelikult – hullumajas puudus ju igasugune poliitiline info, peale päevakäskude, mida jagas Jämejalas üks kohalik habemega Jakobson. Barets oli õpetanud, et kui astud nüüd siin Tamperes vanglakambrisse, ütle soomepäraselt: morjens, veljet-rikolliset!

Polnud alust kahelda, et ajaloo kiik oli jälle suure kolksuga nagu jaaniõhtul üle võlli käinud ning vene võim hoopis uskumatul kombel soome omale alla jäänud, täpselt niisama kui pussnuga on alati soomepärast nime kandnud ja finkaks kutsutud. Nüüd oligi põhjarahvas oma kurikuulsa finka löönud otse tsaaririigi viienda ribi alla ning päris arusaamatult saanud kauba peale võimaluse valitseda veel ka Eesti provintsi, kuigi nagu kommenteeris lõhnaõlijooki pakkunud ja hiljem uinudes võikalt peeretama hakanud barets-jõumees rongis, et kaua see nii küll ei pidanud ehk kestma. Ta oli võrrelnud niisugust uskumatut asja nuga saanud fraieriga, kes näoli jõkke kukkudes ja uppuma hakates algul mõnuga ise nagu lollike-durak vett suhu ahmab...

Ning kuigi Opiatovitši poliitika ei huvitanud, sest õige vargana vältis ta igasuguseid kokkupuuteid võimuga ja eriti templeid, mida lööb riik oma kodanikule passi, hoidis ta silmad-kõrvad ka magades lahti. Vaid nooruses oli ta kunagi Riia linnas templivõltsijana kuuma keedetud munaga arvetempleid üle rullinud, et siis munajäljendiga valeblanketile veidi lopergune, aga päris usutav koopia vajutada, millega sai komisjonipoodi mindud ja suure tehase varustajat mängides nii mõnigi lühter-lühtrike välja petetud. Kuid silmad-kõrvad tuli jänesena lahti hoida, see oli selgemast selge, ning õhtuste telekavaatamiste ajal jälgis ta juba suure kaasaelamisega, kuidas Tampere linna taheti kasvõi nui neljaks trammi sõitma panna. Tramm aga tähendas Opiatovitšile ju kõige mugavamat töökeskkonda. Vana hea Viljandi tuli meelde, oh aegu ammuseid, mil sai turult Paala-gorodokki minevaid mamsleid tühjendatud! Kogu ta elu oligi olnud üks uljas trammisõit hullumaja ja teatri vahel, justkui oleks ta olnud mõni veider vaid mööblit omav mees, kes otsib miljonite hulgast seda üht, vaid elamispinda omavat naist.

Nüüd vaatas Opiatovitš huviga Soome tänavat, selle maju ja puid. Soome vangla oli olnud ilus ja puhas, ka siin seisid väikesed punased ja kollased puumajad üksteise kõrval, nii et meelde tuli ühe vana soomeparvepoiss-retsi lauluke, mida ta kambris kuulama oli sunnitud, ikka et „silmad on punased ja hambad kollased ja huuled on sinised, aga silma alt on must!“ Mustust siin küll ei olnud, aedadesse oli tõstetud suvemööbel, majauksed olid pärani lahti ja toimekad perenaised liikusid aiakääre või kulpe käes hoides vilkalt toa ja kasvuhoone vahel. Saabus moodne liinibuss, mida peatas keegi pensionär, kes tõstis sõidukaardiga käe ning tervitas sisenedes omapoisilikult juhti. Opiatovitš sülitas, oh kui võõras see kõik siin ikkagi oli, ta vaatas, kuidas kasetohumustriga spordikingades vanataat vinnas end mugavalt tühjas bussis istuma. Lootusetu juhtum taskuvargale! Siseneti ilmselt eest, väljuti tagantpoolt. Polnud siin mõnusat turupäevast viljandlikku trügimist! Ega midagi sellist, mis oleks lasknud ühele karmantšikule väikest teenistust aimata! Kuid tuuleke tõi talle jälle laulukese, mida polnud ammu tahtnud ümiseda, „Murka“ tuli hopsti huultele, justkui ta oleks lapsepõlves turult tuvipoegi ostnud või mõnda sinise jakikesega tüdrukut fontääni juures oodanud! Vabadus oli ju kõige olulisem! Mis siis, et juuksed juba peas viimseni halliks olid läinud ja tuul kõik kunagiste kallimate laulud laiali kandnud nagu bajaan-šarlataan! Selle kummalise võõramaa linnaga ja nagu öeldakse, ka linnakese prokuröriga, tuli ju lähemat tutvust teha!

Ta peatus ühe männi all ja hingas sügavalt sisse. Vanglas oli Opiatovitš lugenud igapäevaselt soomlaste rahvuseepost „Kalevala“, mänd pidi soomlaste rahvuspuu olema, nii-öelda nende Jeesuse veri ja Maarja piim. Ei, õige rahvuspuu on siiski ainult kask-kaseke, mõtles ta, isegi vangla saunas oli tal alati eriti kuum jõnks läbi käinud, kui toetas tagumiku kasest tehtud saunalavale ja võttis kaseviha kätte, siis kadusid aeg ja ruum ning oleks kui kõndinud armsa Viljandi-gorodoki lossimägedes või hüpanud klaveri puruks ehk joonud lillevaasist šampanjat! Kõik kaasvangid-orkestrandid-papagoiretsid kadusid siis kuhugi kaugele nagu kured tormis ja ta tundis kontides lendutõusmise jõudu, kuigi tema taevatee oleks viinud muidugi hoopis vastassuunas, koju. Muidu kurvameelne ja haviluust tehtud hingeviiul ta sees hakkas siis korraga mängima lõbusasti, nagu tundmatule kaunitarile-studentkale-kuldhambale!