Читать книгу Marslane - Andy Weir - Страница 10

Sain oma bakalaureusekraadi Chicago ülikoolist. Pooled sealsed botaanikuks õppijad olid hipid, kes arvasid, et saavad naasta mingisuguse loodussõbraliku maailmakorralduse juurde. Toita seitse miljardit inimest ainult kuidagi koriluse abil ära. Nad kulutasid suurema osa oma ajast sellele, kuidas paremini kanepit kasvatada. Nad ei meeldinud mulle. Olen botaanikaga alati teaduse nimel tegelenud, mitte mingisuguse uue maailmakorra nonsensi pärast.

Kui nad kompostihunnikuid kokku kuhjasid ja iga orgaanilise mateeria killukest talletada üritasid, siis naersin nende üle. „Vaadake neid ogaraid hipisid! Vaadake nende haledaid katseid jäljendada oma tagaaias kompleksseid globaalseid ökosüsteeme.”

Nüüd teen muidugi ise täpselt sedasama. Hoian alles iga biojäätme raasukese, mida suudan leida. Iga kord, kui lõpetan söögikorra, siis lähevad jäägid kompostiämbrisse. Ja mis puutub teistsugustesse biojäätmetesse ...

Marsi-majal on keerukad tualetid. Sitt läbib tavaliselt vaakumkuivati ja kogutakse siis kinnistesse kottidesse, mis viiakse Marsi pinnale.

Aga mitte enam!

Tegelikult käisin isegi EVA-l, et koguda kokku varasemad kotid, mis olid enne meeskonna lahkumist välja viidud. Kuna see konkreetne sitt oli täiesti krõbekuiv, siis ei sisaldanud see enam ühtegi bakterit, kuid selles olid ikkagi veel olemas liitvalgud ja sellest võis saada kasulikku sõnnikut. Kui lisada vett ja elusaid baktereid, siis taastub mikroelustik kiiresti ja kogu Hukatuse Tualeti poolt tapetud bakteripopulatsioon asendub uuega.

Leidsin suure nõu, panin sinna veidi vett ja lisasin siis kuivatatud sita. Olen sestpeale lisanud sinna ka oma värske sita. Mida hullemini see haiseb, seda paremini asjad edenevad. Bakterid teevad siis tööd!

Toon majja veidi Marsi pinnast, siis segan selle sitaga läbi ja laotan saadud segu laiali. Seejärel puistan peale Maa mulda. Võite arvata, et see ei ole oluline samm, aga on küll. Mullas elavad tosinad bakteriliigid, mis on taimede kasvuks ülimalt tähtsad. Need levivad edasi ja paljunevad nagu ... nojah, nagu bakteriaalne infektsioon.

Inimesed on oma väljaheiteid juba sajandeid väetisena kasutanud. Selle kohta saab kasutada isegi meeldivat nimetust põlluramm. Tavatingimustes ei ole see põllusaaduste kasvatamiseks ideaalne, sest levitab haigusi: fekaalides on patogeenid, mis – arvate õigesti – võivad inimesi nakatada. Aga minu jaoks ei ole see probleem. Nendes väljaheidetes olevad ainsad patogeenid on mul juba olemas.

Nädala aja pärast on väljast toodud Marsi pinnas valmis, et selles võiksid taimed idanema hakata. Aga ma ei külva veel midagi. Toon väljast veel elutut pinnast ja laotan ka sellele osa kaasa toodud elusast mullast. See nakatab uue pinnase ja siis on mul juba kaks korda suurem kogus mulda kui varem. Ja nii edasi. Muidugi lisan ma samal ajal mullale ka kogu uue sõnniku.

Mu pärak pingutab mu elushoidmiseks sama palju kui mu ajugi.

See ei ole mingisugune uus mõte, mis mulle just nüüd pähe turgatas. Inimesed on spekuleerinud mitu kümnendit selle üle, kuidas Marsi pinnast taimekasvatuseks sobivaks muuta. Mina lihtsalt katsetan seda esimest korda.

Otsisin toiduvarud läbi ja leidsin igasuguseid asju, mida külvata. Näiteks herneid. Samuti piisavas koguses ube. Leidsin ka mitu kartulit. Oleks suurepärane, kui ükski neist oleks võimeline pärast üleelatud kosmosereisi idanema. Kuna mul on peaaegu lõputu kogus vitamiine, siis vajan ellujäämiseks ainult kaloreid, ükskõik milliseid.

Marsi-majas on umbes 92 ruutmeetrit põrandapinda. Kavatsen selle kõik oma ettevõtmisele pühendada. Mul pole midagi mullas kõndimise vastu. See tähendab palju tööd, kuid mul on vaja katta kogu põrandapind kümne sentimeetri paksuse mullakihiga. Seega pean majja transportima 9,2 kuupmeetrit Marsi pinnast. Saan ühe korraga õhulüüsist sisse tuua võib-olla kümnendiku kuupmeetrist ja selle kokku kogumine tähendab kontimurdvat tööd. Kuid lõpuks, kui kõik läheb plaanikohaselt, on mul 92 ruutmeetrit haritavat maad.

Põrgut, küll ma olen ikka kange botaanik! Värisege mu botaanikuvõimete ees!