Читать книгу Marslane - Andy Weir - Страница 12

On üks keerukus, mille peale ei olnud ma mõelnud: vesi.

Tuleb välja, et paar miljonit aastat on Marsi pinnasest hävitanud kogu vee. Olen tänu oma botaanika magistrikraadile üpris kindel, et taimed vajavad kasvamiseks märga mulda. Rääkimata siis bakteritest, mis peavad mullas juba enne elama.

Õnneks on mul vett. Aga mitte nii palju, kui tahaksin. Selleks, et muld kannaks vilja, vajab see kuupmeetri kohta 40 liitrit vett. Minu üldplaan näeb ette 9,2 kuupmeetrit mulda. Seega vajan lõpuks mullale lisamiseks 368 liitrit vett.

Marsi-majal on suurepärane vee taaskasutussüsteem. Parim olemasolev tehnoloogia. Seega mõtles NASA: „Milleks saata sinna palju vett? Saadame ainult niipalju, kui hädaolukorraks vaja.” Inimesed vajavad mugava enesetunde jaoks kolm liitrit vett päevas. NASA andis meist igaühele 50 liitrit ja see tähendab, et Marsi-majas on kokku 300 liitrit vett.

Olen valmis ohverdama oma eesmärgi nimel kogu vee peale hädaolukorraks mõeldud 50 liitri. See tähendab, et saan niisutada 62,5 ruutmeetri suurust ja 10 sentimeetri sügavust mullakihti. Umbes kahte kolmandikku Marsi-maja põrandapinnast. Sellest peab piisama. See on pikaajaline plaan. Tänase päeva eesmärgiks oli mul viis ruutmeetrit.

Moodustasin tekkidest ja minema sõitnud kaaslaste univormidest tõkke, mis täitis külvikasti ühe ääre rolli, samas kui kasti teisteks külgedeks olid maja kumerad seinad. See oli viiele ruutmeetrile nii lähedal, kui minu silma järgi võimalik. Täitsin selle kümne sentimeetri sügavuse liivakihiga. Siis ohverdasin mullajumalatele 20 liitrit oma hinnalisest veest.

Pärast seda läks töö vastikuks. Kallasin oma suure sitanõu liivale ja oleksin haisust peaaegu oksendama hakanud. Segasin liivase pinnase ja sita labidaga läbi ning ajasin selle taas ühtlase kihina põrandale laiali. Siis puistasin selle segu peale Maa mulda. Kerige tööle, bakterid! Loodan teie peale. See hais jääb siia ikka mõneks ajaks pidama. Ma ei saa ju niisama akent lahti teha. Ometi on võimalik ka sellega harjuda.

Teine uudis on, et täna on tänupüha. Mu pere koguneb Chicagos mu vanemate kodus toimuvale tavapärasele pidusöömingule. Oletan, et neil ei ole seal eriti lõbus, kuna ma sain ju kümme päeva tagasi surma. Kurat küll, tõenäoliselt said neil alles nüüd mu matused peetud.

Ei tea, kas nad saavad kunagi teada, mis päriselt juhtus. Olen olnud ellujäämisega nii ametis, et ei ole jõudnud kordagi mõelda, mida mu vanemad peavad läbi elama. Nad kannatavad just praegu suurimat valu, mida keegi eales taluda võib. Teeksin mida iganes, et neile oma elusolekust vaid teada anda.

Pean lihtsalt ellu jääma, et seda neile heastada.