Читать книгу Marslane - Andy Weir - Страница 18

4. PEATÜKK

LOGIKIRJE: 32. SOL

Nii, veetootmise plaaniga on tekkinud terve hunnik probleeme.

Kavatsen valmistada 600 liitrit vett (kogust piirab vesiniku hulk, mida mul on võimalik hüdrasiinist saada). See tähendab, et vajan 300 liitrit veeldatud O₂.

Saan O₂ küllaltki kergesti kätte. MAV-i kütusetootmise üksusel kulub 10-liitrise CO₂ paagi täitmiseks kakskümmend neli tundi. Oksügenaator saab selle muuta O₂-ks, misjärel märkab õhuregulaator, et Marsi-maja O₂ tase on liiga kõrge, eemaldab õhust üleliigse hapniku ja paneb selle O₂ mahutitesse tallele. Need saavad täis ja seega pean viima osa O₂-st kulgurite mahutitesse ja vajaduse korral isegi skafandrite hapnikuballoonidesse.

Aga ma ei saa seda väga kiiresti teha. Mul kulub kiirusel pool liitrit CO₂tunnis kogu vajamineva hapniku saamiseks kakskümmned viis päeva. See on kauem, kui mulle meeldiks.

Lisaks on mul raskusi vesiniku hoiustamisega. Õhumahutid majas, kulgurites ja skafandrites annavad mulle kokku täpselt 374 liitri jagu ruumi. Et mahutada ära kõik vee valmistamiseks vajaminevad ained, on mul tarvis tervelt 900 liitri jagu hoiuruumi.

Mõtlesin, et võiksin ühte kulgurit mahutina kasutada. See oleks kindlasti piisavalt suur, kuid see ei ole mõeldud taluma nii suurt rõhku. Kulgur on mõeldud taluma (arvasite ära) ühte atmosfääri. Mul on vaja mahuteid, mis suudaksid taluda viiskümmend korda kõrgemat rõhku. Olen kindel, et kulgur läheks lõhki.

Parim viis vee koostisosade hoiustamiseks on muuta need veeks. Niisiis seda peangi tegema.

Põhimõte on lihtne, aga selle täideviimine on meeletult ohtlik.

Saan iga kahekümne tunni järel tänu MAV-i kütusetootmise üksusele 10 liitrit CO₂. Lasen selle Marsi-majja, kasutades tohutult teaduslikku meetodit: võtan MAV-i maandumisplatformi küljest lahti CO₂ mahuti, viin selle Marsi-majja, avan ventiili ja ootan, kuni mahuti tühjeneb.

Oksügenaator muundab selle aja jooksul hapnikuks.

Siis juhin väga aeglaselt iriidiumkatalüsaatorile hüdrasiini, et see laguneks N₂-ks ja H₂-ks. Kogun vesiniku väikesesse nõusse ja süütan.

Nagu isegi näete, pakub see plaan mulle mitmeid võimalusi lõõmavas plahvatuses surma saada.

Esiteks on juba hüdrasiin ise täielik surm. Kui teen väikseimagi vea, siis ei jää Marsi-maja kunagisest asukohast järele muud kui Mark Watney memoriaalkraater.

Kui eeldada, et ma ei keera hüdrasiiniga midagi tuksi, siis on mul vaja peale selle ka vesinik süüdata. Kavatsen teha tuld. Marsi-majas. Meelega.

Kui küsiksite kõigilt NASA inseneridelt, mis oleks Marsi-maja jaoks kõige hullem stsenaarium, siis vastaksid nad kõik: „Tuli.” Kui küsida neilt, mis oleks selle tagajärg, siis vastaksid nad: „Tulesurm.”

Ent kui saan sellega hakkama, siis suudan pidevalt vett valmistada ja mul ei oleks mingit vajadust vesinikku ega hapnikku kuskil hoiustada. Vesi seguneb õhuga niiskuse kujul, kuid vee taaskasutussüsteem suudab selle õhust eemaldada.

Ma ei pea isegi hüdrasiinist saadava vesiniku ja kütusetootmise üksusest saadava CO₂ määrasid täpselt võrdsustama. Marsi-majas on piisavalt hapnikku ja lisaks on seda küllaga varudeski. Pean lihtsalt olema kindel, et ei valmista ühe korraga nii palju vett, et mul saaks endal O₂ otsa.

Ühendasin MAV-i kütusetootmise üksuse maja vooluvõrguga. Õnneks töötavad mõlemad sama pingega. See popsub nüüd vaikselt, kogudes mulle CO₂.

Pool toiduportsjonit õhtusöögiks. Tänase päevatöö tulemuseks oli vaid see, et mõtlesin välja plaani enda tapmiseks, ja see ei võtnud eriti palju energiat.

Lõpetan täna viimaste „Three’s Company” osade vaatamise. Ausalt öeldes meeldib mulle härra Furley rohkem kui Roperid.

LOGIKIRJE: 33. SOL

See siin võib olla mu viimane kirje.

Olen alates 6. solist teadnud, et suren suure tõenäosusega siin. Ent mõtlesin, et see juhtub alles siis, kui mul toit otsa saab. Ma ei arvanud, et see võiks juhtuda nii ruttu.

Hakkan kohe hüdrasiini süütama.

Meie missioon oli loodud teadmises, et kõik seadmed võivad hooldust vajada ja seetõttu on mul piisavalt tööriistu. Suutsin isegi skafandris olles MDV kattepaneelid lahti kangutada ja kuus hüdrasiini mahutit kätte saada. Panin mahutid ühe kulguri kõrvale varju, et need liigselt ei kuumeneks. Marsi-maja juures on suurem vari ja madalamad temperatuurid, aga kurat sellega. Kui mahutid juhtuvad õhku lendama, siis võivad nad õhku lennutada kulguri, mitte minu maja.

Siis kangutasin välja reaktsioonikambri. Nägin hulga vaeva ja mul õnnestus see pagana asi raksatuse saatel pooleks teha, aga sain selle siiski välja. Õnneks ei vaja ma töökorras reaktorit. Tegelikult ei taha ma töökorras reaktorit kohe mitte mingil juhul.

Tõin reaktsioonikambri sisse. Mõtlesin hetkeks, et toon riski vähendamiseks korraga sisse ainult ühe hüdrasiini mahuti. Kuid kiirkorras ja umbkaudselt tehtud arvutus ütles mulle, et isegi ühest mahutist piisab maja õhkulaskmiseks. Tõin need niisiis kõik sisse. Miks ka mitte?

Mahutitel on käsitsi avatavad ventiilid. Ma ei ole päris kindel, milleks need mõeldud on. Olen aga kindel, et me ei pidanud neid kunagi kasutama. Arvatavasti on need olemas selleks, et vabastada mahutitest rõhku nende ehituse ja enne kütusega täitmist tehtavate rohkete kvaliteedikontrollide käigus. Olgu see põhjus mis tahes, mul on igal juhul olemas ventiilid, millega töötada. Vajan ainult mutrivõtit.

Ühendasin vee taaskasutussüsteemi küljest lahti varuvooliku. Kinnitasin selle ühe univormi (vabandust, Johanssen) küljest rebitud ribaga ventiiliava külge. Hüdrasiin on vedelik ja seetõttu ei pea ma tegema muud, kui juhtima selle reaktsioonikambrisse (nüüd küll pigem reaktsioonikaussi).

MAV-i kütusetootmise üksus töötab samal ajal ikka veel. Olen toonud sisse juba ühe paagitäie CO₂, selle Marsi-majja lasknud ja viinud taastäitumiseks tagasi.

See tähendab, et mul ei ole rohkem ettekäändeid. On aeg hakata vett valmistama.

Kui leiate maja söestunud varemed, siis tähendab see, et tegin midagi valesti. Kopeerin selle logi mõlema kulguri mällu, et see võiks suurema tõenäosusega säilida.

Proovime siis.

LOGIKIRJE: 33. SOL (2)

No vähemalt ei saanud ma surma.

Panin kõigepealt selga oma EVA-skafandri alumise kihi. Mitte terve koguka skafandri, vaid selle all kantava sisemise riidekihi, mille juurde kuuluvad ka kindad ja sokid. Siis võtsin meditsiinivarudest hapnikumaski ja Vogeli keemiakatsete komplektist kaitseprillid. Peaaegu kogu mu keha oli kaitstud ja hingasin ballooniõhku.

Miks? Sest hüdrasiin on väga mürgine. Kui seda liiga palju sisse hingan, siis tekivad mul suuremat sorti probleemid kopsudega. Kui see mu nahale satub, siis saan kogu ülejäänud eluks endale keemilised põletushaavad. Ma ei tahtnud riskida.

Keerasin ventiili, kuni sealt väljus väike hüdrasiininire. Lasin ühel tilgal iriidiumkaussi langeda.

See särises mittemidagiütlevalt ja kadus.

Aga seda ma ju tahtsingi. Vabastasin just vesiniku ja lämmastiku. Jee!

Ühed asjad, mida mul siin rohkesti jagub, on kilekotid. Need ei erine kuigivõrd tavalistest köögis kasutatavatest prügikottidest, ent olen kindel, et need maksid 50 000 dollarit, lihtsalt seepärast, et kuuluvad NASA-le.

Lisaks komandöriametile oli Lewis ka meie geoloog. Ta pidi koguma kivi- ja pinnaseproove tervelt meie operatiivtoimingute alalt (10 kilomeetri raadiusest). Kaalupiirangud määrasid ära, kui palju proove ta tegelikult Maale kaasa võis võtta. Seetõttu pidi ta kõigepealt need kokku koguma ja siis kojuviimiseks 50 kg kõige huvitavamaid proove välja sorteerima. Kilekotid olid mõeldud proovide hoiustamiseks ja sildistamiseks. Mõned kotid on tavalistest taassuletavatest kilekottidest väiksemad, teised jällegi sama suured kui Hefty toodetavad 150-liitrised prügikotid.

Lisaks on mul majapidamisteipi. Täiesti tavalist majapidamisteipi, mida saab igast ehituspoest osta. Tuleb välja, et isegi NASA ei oska majapidamisteipi enam paremaks muuta.

Lõikasin paar kõige suuremat kilekotti lahti ja kleepisin need teibiga kokku, et moodustuks omalaadne telk. Tegelikult oli see pigem ekstrasuure kilekoti moodi. Mul õnnestus katta sellega kogu laud, millele olin laotanud oma hullu teadlase hüdrasiinieksperimendi varustuse. Panin lauale mõned nipsasjad, et kile iriidiumkaussi ei vajuks. Õnneks on kilekotid läbipaistvad ja näen tänu sellele ikkagi, mis nende all toimub.

Järgmisena ohverdasin ülla eesmärgi nimel ühe skafandri. Mul oli vaja õhuvoolikut. Lõppude lõpuks on mul ju mitu skafandrit üle. Kokku on neid kuus, üks igale meeskonnaliikmele. Seega ei ole mul midagi ühe skafandrimõrva vastu.

Lõikasin suurde isetehtud kilekotti augu ja teipisin voolikuotsa oma kohale. Korralik kinnitus, arvan ma.

Riputasin Johansseni rõivastest saadud ribade abil vooliku teise otsa Marsi-maja kupli alla, kasutades kinnituseks kahte erineva nurga all seotud riba (et need oleks vooliku avausest kenasti eemal). Nüüd oli mul olemas väike korsten. Vooliku avaus oli umbes sentimeetrise diameetriga. Loodetavasti on ava sobiv.

Vesinik on pärast reaktsiooni kuum ja tahab üles kerkida. Lasen selle siis korstnast üles ja süütan, kui see voolikust väljub.

Siis pidin leiutama tule.

NASA nägi palju vaeva selleks, et mitte miski siin ei saaks süttida. Majas on kõik metallist või põlemiskindlast plastmassist valmistatud ning univormid on sünteetilised. Vajasin midagi, mis põleks järjekindlalt, mingisugust pilootleeki. Mul ei ole oskusi, et voolikust piisavas koguses H₂ välja lasta, nii et leek pidevalt põleks ja ma ennast samal ajal ära ei tapaks. See jätab eksimiseks liiga palju ruumi.

Pärast kaaslaste isiklike asjade läbituhnimist (teate, kui nad oleks tahtnud privaatsust, siis poleks nad pidanud mind koos oma asjadega Marsile maha jätma) leidsin otsitava.