Читать книгу Marslane - Andy Weir - Страница 6

Olen omadega põhimõtteliselt perses.

See on minu kaalutletud arvamus.

Täiesti perses.

Mind pidid ootama ees elu parimad kaks kuud, kuid kuuendal päeval sai sellest kõigest õudusunenägu.

Ma ei tea isegi, kes seda siin lugeda võiks. Oletan, et keegi leiab selle lõpuks. Võib-olla saja aasta pärast.

Teadmiseks – ma ei surnud 6. solil. Ilmselgelt ülejäänud meeskond arvas seda ja ma ei saa neid selles süüdistada. Võib-olla peetakse minu surma tõttu üleriigilist leinapäeva ja mu Wikipedia leheküljel on kirjas: „Mark Watney on ainus inimene, kes on surnud Marsil.”

Ja see oleks tõenäoliselt õige. Sest suren siin kahtlemata. Aga mitte 6. solil, nagu kõik arvavad.

Vaatame siis ... kust alustada?

Programm Ares. Inimsoo püüd jõuda Marsile, et pääseda esimest korda teisele planeedile ja avardada seeläbi võimalikkuse piire ning muu seesugune pläma. Ares 1 meeskond tegi oma töö ära ja naasis kangelasena. Nende auks korraldati rongkäike, neile sai osaks kuulsus ja kogu maailma armastus.

Ares 2 tegi Marsil ära sama töö, lihtsalt teises asukohas. Neil suruti koju jõudes tugevalt kätt ja ulatati tass kuuma kohvi.

Ares 3. Nojah, see oli minu missioon. Olgu, mitte just konkreetselt minu oma. Komandör Melissa Lewis oli selle juht. Olin lihtsalt üks tema meeskonna liikmetest. Olin tegelikult meeskonna kõige madalama auastmega liige. Oleksin missiooni juht ainult siis, kui oleksin ainus järelejäänu.

No ets kae. Olengi missiooni juht.

Ei tea, kas see logiraamat leitakse enne, kui ülejäänud meeskonnaliikmed vanadusse surevad? Oletan, et nad jõuavad kenasti Maale tagasi. Semud, kui te seda loete: see ei olnud teie süü. Tegite seda, mida pidite. Oleksin teie olukorras täpselt samamoodi käitunud. Ma ei süüdista teid ja mul on hea meel, et te eluga pääsesite.

Oletan, et peaksin selgitama, kuidas Marsi missioonid käivad, kui seda siin peaks lugema mõni võhik. Lendasime Maa orbiidile tavapärasel kombel, saime tavalise kosmoselaevaga Hermese pardale. Kõik Ares-missioonid kasutavad Marsile minekuks ja sealt tulekuks Hermest. See on tõeliselt suur ja maksis palju ja seega ehitas NASA ainult ühe sellise kosmoselaeva.

Kui jõudsime Hermese pardale, siis tõid veel neli mehitamata lendu meile kütust ja varustust, et me oma reisi tarbeks ettevalmistusi saaksime teha. Kui kõik oli paigas, siis asusime Marsi poole teele. Aga mitte eriti kiiresti. Möödas on raskete keemiliste kütuste põletamise ja elliptilise trajektoori kasutamise päevad.

Hermes töötab ioonmootoritega. Need paiskavad laeva tagaosast äärmiselt suurel kiirusel argooni välja, et saavutada hästi väike kiirendus. Mõte seisneb selles, et mootorid ei vaja siis palju reageerivat ainet, nii et väike kogus argooni (ja tuumareaktor, mis kõike seda töös hoiab) laseb meil kogu tee Marsile katkematult kiirust lisada. Teid üllataks, kui kiiresti on võimalik edasi liikuma hakata vaid tillukese kiirenduse abil ja pika aja jooksul.

Võiksin kostitada teid lugudega, kuivõrd toredalt veetsime Marsi poole sõites aega, aga ma ei tee seda. Mul ei ole hetkel tuju, et kõike taas läbi elada. Piisab sellest, kui öelda, et jõudsime 124 päeva hiljem ilma üksteist ära kägistamata Marsi orbiidile.

Sealt laskusime MDV-ga^[1.] (Marsile laskumise mooduliga) Marsi pinnale. MDV kujutab endast põhimõtteliselt suurt tünni, millele on lisatud mõned väikesed põtkurid ja langevarjud. Selle ainsaks eesmärgiks on viia kuus inimest ilma ühtegi neist tapmata Marsi orbiidilt Marsi pinnale.

Ja nüüd jõuame Marsi uurimisretkede tõeliselt kavala triki juurde: kogu varustusekuhi ootas meid juba seal ees.

Tervelt neliteist mehitamata missiooni tõid Marsile varustuse, mida välioperatsioonide jaoks vajasime. NASA andis endast parima, et kõik varustuse konteinerid ühte põhialasse maandada, ja sai sellega suhteliselt hästi hakkama. Varustus ei ole sugugi nii õrn, kui seda on inimesed, ja võib päris kõva pauguga vastu maad lennata. Aga konteinerid kipuvad palju ringi põrkama.

Loomulikult ei saadetud meid Marsile enne, kui oli kindel, et kogu varustus oli sinna jõudnud ja konteinerid ei olnud viga saanud. Üheks Marsi missiooniks – isegi varustuse kohale toimetamiseks – kulub algusest lõpuni umbes kolm aastat. Tegelikult oli Ares 3 missiooni varustus juba Marsi poole teel, kui Ares 2 meeskond sealt alles kodu poole lendas.

Kõige olulisem varem kohale toimetatud varustuse osa oli muidugi mõista MAV^[2.]. Marsilt õhkutõusmise moodul. Selle abil pidime saama pärast Marsi välioperatsioonide lõpetamist tagasi Hermesele. MAV maandati pehmelt (vastandina pallilikule põrkerallile, mille pidid kõik teised varustuse konteinerid üle elama). Muidugi mõista oli see pidevas ühenduses Houstoniga ja kui oleks tekkinud mõni probleem, siis oleksime sõitnud Marsist mööda ja naasnud ilma maandumiseta koju.

MAV on päris lahe. Tuleb välja, et Marsi atmosfääris toimuvate kavalate keemiliste reaktsioonide abil on võimalik igast Marsile kaasatoodud vesiniku kilogrammist sünteesida kolmteist kilogrammi kütust. Kogu protsess on aga aeglane. Kütusepaagi täitmiseks kulub kakskümmend neli kuud. Seepärast saadetigi MAV juba ammu enne meie saabumist kohale.

Võite ette kujutada, kui pettunud ma olin, kui avastasin, et MAV on läinud.

Sündmuste jada, mis oleks äärepealt lõppenud minu surmaga, oli täiesti absurdne, ja veelgi absurdsem oli nende sündmuste jada, mille tulemusena jäin ma ellu.

Missioon on kavandatud taluma liivatorme, mille tuuleiilid ulatuvad maksimaalselt kuni 150 km/h. Seega on arusaadav, miks muututi Houstonis murelikuks, kui meid hakkasid vemmeldama 175 km/h puhuvad tuuled. Panime kõik oma skafandrid selga ja kössitasime koos Marsi-maja keskel, juhuks kui rõhk peaks majast ootamatult kaduma. Ent Marsi-majas ei peitunud meie tõeline probleem.

MAV on kosmoselaev. Sellel on palju hapraid detaile. See võib mingil määral torme taluda, kuid ei pea lõpmatult liivavalingutele vastu. Pärast poolteist tundi katkematult puhunud tuult käskis NASA meil missiooni katkestada. Mitte keegi ei tahtnud kuupikkust missiooni kõigest kuus päeva pärast algust lõpetada, ent kui MAV oleks pidanud veel kaua sellist nuhtlemist taluma, siis oleksime kõik Marsile lõksu jäänud.

Pidime minema välja tormi kätte, et Marsi-majast MAV-i saada. See oli riskantne, kuid mida muud oleks me saanud teha?

Kõik jõudsid sinna peale minu.

Meie peamine satelliitside paraboolantenn, mis saatis Marsi-majast Hermesele infot, käitus langevarjuna, kui tuul selle vundamendi küljest lahti rebis ja hooga edasi lennutas. Oma teekonnal põrutas see läbi vastuvõtuantennide rägastiku. Ja siis tungis üks neist pikkadest peenikestest antennidest, teravik ees, otse minusse. See läks läbi mu skafandri nagu nuga võist ja tundsin elu kõige hirmsamat valu, kui see mu külje lahti rebestas. Mäletan ähmaselt, et tabamus lõi mul hinge kinni (õigemini tõmbas selle minust välja) ja et mu kõrvad plaksatasid valusalt lukku, kui skafander õhust tühjenes.

Viimase asjana meenub, et Johanssen sirutas käe lootusetult minu poole.

Ärkasin skafandri hapnikualarmi peale. Pidev talumatu piiksumine äratas mind lõpuks põhjatust ja ääretust soovist lihtsalt ometi surra, kurat võtku.

Torm oli vaibunud, lamasin näoli ja olin peaaegu täielikult liiva alla mattunud. Kui tulin uimaselt teadvusele, siis imestasin, miks ma ei olnud rohkem surnud.

Antenni löök oli olnud piisavalt tugev, et läbistada skafander ja mu külg, kuid mu vaagnaluu oli selle peatanud. Seetõttu oli skafandris ainult üks auk (ja muidugi üks auk ka minus).

Löök oli paisanud mind tükk maad kaugemale ja olin veerenud järsust nõlvakust alla. Kuidagimoodi olin maandunud näoli – mu asend surus antennitüki nürinurga alla ja lükkas skafandris olevat auku tugevalt keerdu. See sulges augu nõrgalt.

Siis tilkus mu haavast hulganisti verd alla augu poole. Kui veri jõudis avauseni, aurustus veres olev vesi väljuva õhu ja madala rõhu tõttu kiiresti, jättes maha kleepuva plöga. Sellele järgnes veel verd ja ka see muutus plögaks. Lõpuks sulges see augu ümber olevad praod ja vähendas leket niivõrd, et skafander suutis selle neutraliseerida.

Skafander sai oma tööga imetlusväärselt hästi hakkama. Tajudes rõhulangust, pumpas see katkematult minu lämmastikuballoonist õhku juurde, et kadu kompenseerida. Kui leke oli muutunud piisavalt väikeseks, siis pidi skafander uut õhku lihtsalt aeglaselt ja peene nirena lisama, et kaotatut tasa teha.

Mõne aja pärast said skafandri CO₂ (süsihappegaasi) absorberid täis. See on tegelik faktor, mis piirab skafandri võimet inimelu päästa. Oluline ei ole see, kui palju hapnikku saad endaga kaasa võtta, vaid see, kui palju CO₂ saad eemaldada. Marsi-majas on mul olemas oksügenaator: suur masin, mis lagundab CO₂ , et saada sealt hapnik tagasi. Kuid skafandrid peavad olema kantavad ja seepärast kasutatakse neis lihtsat keemilist absorbeerimisprotsessi koos ühekordsete filtritega. Olin maganud niivõrd kaua, et mu filtrid olid kasutud.

Skafander mõistis probleemi tõsidust ja läks hädaabirežiimile, mida insenerid kutsuvad aadrilaskmiseks. Kuna skafandril ei olnud mingit muud moodust CO₂ eemaldamiseks, siis väljutas see teadlikult Marsi atmosfääri õhku ja pumpas selle asemele sisse lämmastikku. Lekke ja aadrilaskmise tõttu sai lämmastik kiiresti otsa. Alles oli jäänud vaid mu hapnikuballoon.

Seetõttu tegi skafander veel viimase võimaliku käigu minu elushoidmiseks. See hakkas pumpama kaotatud õhu asemel sisse puhast hapnikku. Mind ohustas nüüd hapnikumürgitusest tingitud surm, sest ülikõrge hapnikusisaldus ähvardas kahjustada mu närvisüsteemi, kopse ja silmi. Irooniline surm inimese jaoks, kes on lekkivas skafandris: liiga palju hapnikku.

Asjade kulgu saatsid piiksuvad alarmid, häirekellad ja hoiatused. Kuid mind äratas üles just liigkõrge hapnikusisalduse alarm.

Kosmosemissiooni jaoks vajalik väljaõpe on lausa uskumatult pikk. Olin veetnud Maal terve nädala, et õppida selgeks skafandri hädaabiprotseduurid. Teadsin, mida pean tegema.

Sirutasin käe ettevaatlikult oma kiivri küljele ja võtsin sealt lekkekomplekti. See ei olnud tegelikult midagi muud kui lehter, mille väiksemas otsas asus ventiil ja laiemas otsas ülimalt kleepuv vaikliim. Mõte seisnes selles, et kleebid laiema otsa augu kohale, ent jätad ventiili avatuks. Nii saab õhk ventiili kaudu väljuda ja ei sega vaikliimil korralikult kinni kleepumist. Siis saad ventiili sulgeda ja nii lekke likvideerida.

Keeruline osa seisnes antenni eest ära saamises. Tõmbasin selle välja nii kiiresti, kui suutsin, grimassitades, kui äkiline rõhumuutus mind uimaseks tegi ja mu küljes asuva haava piinavast valust tulitama lõi. Panin lekkekomplekti augu kohale ja surusin ventiili kinni. See pidas. Skafander pumpas kaotatud õhu asemel sisse veelgi rohkem hapnikku. Kontrollisin käsivarrele kinnitatud andmete näidikut ja nägin, et skafander oli nüüd 85 protsendi ulatuses hapnikuga täidetud. Võrdluseks: Maa atmosfääris on hapnikku umbes 21 protsenti. Minuga ei juhtu midagi, kui ma skafandrisse just liiga kauaks ei jää.

Komberdasin mööda nõlvakut tagasi üles Marsi-maja poole. Kui jõudsin selle tippu, nägin ühte asja, mis tegi mind väga rõõmsaks, ja teist, mis tegi mind väga kurvaks: Marsi-maja oli ühes tükis (jee!) ja MAV oli läinud (böö!).

Teadsin selsamal hetkel, et mu lips on läbi. Aga ma ei tahtnud niisama lihtsalt Marsi pinnal surra. Lonkasin tagasi maja juurde ja liikusin kobamisi õhulüüsi. Rebisin kiivri peast niipea, kui rõhk oli normaliseerunud.

Marsi-majja sisse jõudes viskasin skafandri seljast ja sain korraliku pilgu oma vigastusele heita. See vajas õmblemist. Õnneks oli meile kõigile õpetatud põhilisi meditsiinivõtteid ja Marsi-majas oli suurepärane meditsiinivarustus. Kiire kohaliku tuimastuse süst, haava loputamine, üheksa õmblust ja olingi valmis. Pean küll paar nädalat antibiootikume võtma, ent kui see välja arvata, siis saab minuga kõik korda.

Teadsin, et see oli lootusetu, kuid püüdsin ikkagi sidevahendeid tööle panna. Ei mingit signaali muidugi. Peamine satelliitside paraboolantenn rebiti oma kohalt, mäletate? Ja see viis vastuvõtuantennid endaga kaasa. Marsi-majas olid sekundaarsed ja tertsiaarsed sidesüsteemid, aga need olid mõlemad mõeldud vaid MAV-iga suhtlemiseks, mis kasutas juba palju võimsamaid süsteeme, et teateid Hermesele edasi saata. Ja seega töötasid need sidesüsteemid ainult siis, kui MAV oli ikka kõrval olemas.

Mul ei olnud kuidagi võimalik Hermesega suhelda. Aja jooksul suudaksin lahti rebitud paraboolantenni küll üles leida, kuid mul kuluks nädalaid, et seda mingilgi määral parandada, ja siis oleks juba liiga hilja. Missiooni katkestamise protokolli kohaselt lahkub Hermes orbiidilt kahekümne nelja tunni jooksul. Mida varem lahkuda, seda ohutumaks ja lühemaks orbitaaldünaamikad reisi muudavad. Seega polnuks mõtet oodata.

Kui oma skafandri üle kontrollisin, siis nägin, et antenn oli läbistanud elutegevuse seiresüsteemi. Kosmosekõnnil ehk EVA-l^[3.] olles pidasid kõigi meeskonnaliikmete skafandrid omavahel sidet, et näeksime üksteise seisundit. Kogu meeskond nägi, kuidas mu skafandri rõhk peaaegu nullini langes ja minu elutegevuse näidud seejärel lakkasid. Lisaks veel see, kuidas ma nende silme all keset liivatormi odast läbistatuna nõlvakust alla veeresin ... Mnjah. Nad arvavad, et olen surnud. Miks nad ei peaks seda arvama?

Nad võisid isegi lühidalt arutada, kas minna mu surnukehale järele, kuid eeskirjad olid selles osas selgesõnalised. Juhul kui mõni meeskonnaliige sureb Marsil, siis jääb ta Marsile. Surnukeha mahajätmine vähendab õhkutõusul MAV-i massi. See tähendab, et üle jääb rohkem kütust ja tagasisõidul on kursi parandamiseks suurem eksimisvaru. Polnud mingit mõtet sellest sentimentaalsetel põhjustel loobuda.

Selline siis ongi minu olukord. Olen Marsil lõksus. Mul ei ole kuidagi võimalik Hermese ega Maaga ühendust võtta. Kõik arvavad, et olen surnud. Olen Marsi-majas, mis on mõeldud vastu pidama kolmkümmend üks päeva.

Kui oksügenaator katki läheb, siis lämbun. Kui vee taaskasutussüsteem katki läheb, siis suren janusse. Kui Marsi-majja leke tekib, siis ma lihtsalt justkui plahvatan. Kui ükski neist asjadest ei juhtu, siis saab mul lõpuks toit otsa ja ma suren nälga.

Mnjah. Olen omadega perses.

1 Mars descent vehicle (ingl k). (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.) [ ↵ ]

2 Mars ascent vehicle. [ ↵ ]

3 Extra-vehicular activity – kosmoselaevaväline tegevus. [ ↵ ]