Читать книгу Marslane - Andy Weir - Страница 7

Nii, sain öösel korralikult magada ja minu olukord ei paista olevat nii lootusetu, kui eile tundus.

Tegin täna varustuse inventuuri ja kiire EVA, et kontrollida väliseid seadmeid. Minu olukord on järgmine:

Missioon Marsil pidi kestma kolmkümmend üks päeva. Varustussondidega oli saadetud kohale aga nii palju rohkem toitu, et sellest oleks jätkunud kogu meeskonnale viiekümne kuueks päevaks. Sel kombel oleksime saanud missiooni lõpule viia isegi siis, kui ühe või kahe sondiga oleks tekkinud mingisugune probleem.

Kui põrgu lahti läks, oli käsil alles missiooni kuues päev ja seega on järel piisavalt toitu, et sellest jätkuks kuuele inimesele viiekümneks päevaks. Ma olen nüüd üksi ja see tähendab, et mulle jätkub sellest kolmesajaks päevaks. Ja seda juhul, kui ma toidukoguseid ei normeeri. Niisiis on mul päris korralikult aega.

Mul on ka päris hea varu EVA-skafandreid. Igal meeskonnaliikmel oli kaks skafandrit: lennuskafander, mida kanda laskumise ja õhkutõusu ajal, ning palju kogukam ja robustsem EVA-skafander, mida kanda välioperatsioonide käigus. Minu lennuskafandris on nüüd auk sees ja ülejäänud viis skafandrit olid muidugi teiste meeskonnaliikmete seljas, kui nad tagasi Hermesele lendasid. Kuid kõik kuus EVA-skafandrit on ikka veel siin ja ideaalses seisukorras.

Marsi-maja oli tormile ilma igasuguste probleemideta vastu pidanud. Väljas ei olnud olukord aga sugugi nii roosiline. Ma ei suutnud paraboolantenni üles leida. Tõenäoliselt lennutas tuul selle kilomeetrite kaugusele.

MAV on muidugi läinud. Mu meeskonnakaaslased sõitsid sellega orbiidil ootavale Hermesele. MAV-i alumine osa (maandumisplatform) on siiski veel omal kohal. Polnuks mingit mõtet seda tagasi üles lennutada, kui raskus on sinu vaenlane. Platform koosneb maandumisvarustusest, kütusetootmise üksusest ja kõigest muust, mida NASA arvates ei olnud vaja tagasi orbiidile lennutada.

MDV on külili maas ja selle keres on auk. Paistab, et torm rebis ühel varulangevarjul (mida me ei pidanud laskumisel kasutama) katte pealt. Kui langevari jäi kaitseta, siis vedasid tuuleiilid MDV-d kõikjale, kolkides seda vastu iga viimast kui ümbruskonna kivi. Mitte et MDV-st mulle mingit kasu oleks. Selle põtkurid ei suuda isegi enda raskust maast kergitada. Aga sellest võis kasu olla varuosade saamisel. Võib ikka veel olla.

Mõlemad kulgurid on poolenisti liiva alla mattunud, kuid muidu heas korras. Nende siserõhku hoidvad tihendid on terved. See on loogiline. Tormi puhkemisel on kulgurite tööks jääda paigale ja oodata tormi vaibumist. Need on ehitatud karmidele tingimustele vastu pidama. Suudan need päeva või paari jooksul välja kaevata.

Olen kaotanud ühenduse ilmajaamadega, mis on paigutatud Marsi-majast neljas eri suunas kilomeetri kaugusele. Minu poolest võivad need olla ideaalses töökorras, kuid maja sidevahendid on praegu nii nõrgad, et ei ulatu tõenäoliselt kilomeetri kauguselegi.

Päikesepatareid olid liivaga kaetud ja seega kasutud (vihje: päikesepatareid vajavad elektri tootmiseks päikesevalgust). Ent kui pühkisin patareid puhtaks, hakkasid need taas täisvõimsusel tööle. Elektrit on mul küllaga, mida iganes ma sellega siis ka tegema ei hakkaks. Mul on kakssada ruutmeetrit päikesepatareisid koos vesinikul töötavate kütuseelementidega, kuhu saab piisavalt elektrivarusid koguda. Ma ei pea tegema muud, kui päikesepatareid iga paari päeva järel puhtaks pühkima.

Marsi-majas on kõik tänu tugevale konstruktsioonile suurepärane.

Tegin oksügenaatorile täieliku diagnostika. Kaks korda. See on täiesti korras. Kui mingi osa peaks katki minema, siis saan kasutada lühiajaliseks tööks mõeldud varuseadet. Ent see on mõeldud tõesti ainult hädaabinõuna peaseadme parandamise ajaks. Varuseade ei lagunda tegelikult CO₂ ega taaskasuta hapnikku. See lihtsalt absorbeerib CO₂, täpselt samamoodi nagu skafandrid. Seade peab enne absorberite täitumist vastu viis päeva, mis tähendab minu jaoks aga kolmekümmet päeva (kuue inimese asemel hingab õhku ainult üks). Niisiis kindlustab see veidi mu tagalat.

Vee taaskasutussüsteem töötab samuti korralikult. Halb uudis on, et sellel ei ole varuseadet. Kui see lakkab töötamast, siis joon tagavaravett, kuni klopsin kuse keetmiseks kokku primitiivse destillaatori. Lisaks kaotan lihtsalt niisama hingates päevas pool liitrit vett, kuni niiskustase saavutab Marsi-majas maksimumi ja vesi hakkab kõigile pindadele kondenseeruma. Siis hakkan ma seinu lakkuma. Jee. Hetkel ei ole aga vee taaskasutussüsteemiga mingeid muresid.

Nõndaks siis. Toidu, vee, ulualusega on kõik korras. Hakkan kohe praegusest toitu normeerima. Toiduportsjonid on juba niikuinii küllaltki minimaalsed, kuid arvan, et suudan igal söögikorral süüa vaid kolmveerand ettenähtud kogusest ja ikkagi hakkama saada. See peaks kasvatama minu kolmsada toidupäeva neljasajani. Leidsin meditsiinivarustust läbi kammides suure vitamiinipurgi. Seal on nii palju multivitamiine, et neist jätkuks aastateks. Seega ei tohiks mul tekkida probleeme toitainete puudujäägiga (kuigi nälgin toidu otsa lõppemise korral ikkagi surnuks, nii et pole vahet, kui palju vitamiine söön).

Meditsiinivarudes on hädaolukordade tarbeks morfiini. Ja seda on surmava doosi jaoks piisavalt. Ma ei kavatse aeglaselt surnuks nälgida, ütlen seda juba praegu. Kui jõuan sinnamaani, siis lähen kergema vastupanu teed.

Kõigil missioonil osalejatel oli kaks eriala. Mina olen botaanik ja mehaanikainsener – põhimõtteliselt missiooni remondimees, kes mängis taimedega. Mehaanikainseneri teadmised võivad mu elu päästa, kui midagi rikki läheb.

Olen mõelnud selle peale, kuidas siit eluga pääseda. See ei ole täiesti võimatu. Umbes nelja aasta pärast tulevad Marsile jälle inimesed, kui siia saabub Ares 4 meeskond (eeldades, et nad ei katkestanud kogu programmi pärast minu „surma”).

Ares 4 maandub Schiaparelli kraatrisse, mis jääb minu praegusest asukohast Acidalia Planitial umbes 3200 kilomeetri kaugusele. Mul pole kuidagi võimalik sinna üksinda jõuda. Aga kui ma saaksin NASA-ga suhelda, siis võiksid nad mind päästa. Ma pole kindel, kuidas nad seda olemaolevate vahenditega teha suudaksid, kuid NASA-s on palju tarku inimesi.

See ongi nüüd minu missioon. Leida viis, kuidas taas Maaga suhelda. Kui ma seda ei suuda, siis leida viis, kuidas taas Hermesega suhelda, kui see nelja aasta pärast koos Ares 4 meeskonnaga naaseb.

Mul ei ole muidugi plaani, kuidas neli aastat ühe aasta toiduvarudega üle elada. Aga üks asi korraga. Saan praegu korralikult süüa ja mul on olemas eesmärk: parandada see kuradima raadio ära.