Читать книгу Marslane - Andy Weir - Страница 15

Täna oli kontimurdev, kuid edukas päev.

Mul oli mõtlemisest kõrini ja selle asemel, et üritada välja nuputada, kust saada 250 liitrit vett, tegin hoopis füüsilist tööd. Mul on vaja majja paganama suur hunnik pinnast tuua, isegi kui see on hetkel veel kuiv ja kasutu.

Sain kuupmeetri sisse toodud, enne kui surmväsimus peale tuli.

Siis saabus tunnikeseks külla pisikene liivatorm ja kattis päikesepatareid igasuguse jamaga. Seega pidin ma uuesti skafandri selga ajama ja tegema järjekordse EVA. Olin terve selle aja näruses tujus. Tohutusuure päikesepatareide välja puhtaks pühkimine on igav ja füüsilist pingutust nõudev. Ent kui töö oli tehtud, siis naasin oma väikesesse Marsi-majja preerias.

Kätte hakkas jõudma järgmine mulla topeldamise aeg ja mõtlesin, et võiksin siis juba ka selle töö kaelast saada. Sellele kulus tund. Üks topeldamine veel ja muld on kasutamiseks valmis.

Mõistsin lisaks, et käes on aeg kartulid seemne saamiseks maha panna. Olin mulda piisavalt topeldanud, et võisin jätta sellest ühe nurgakese puutumata. Mul oli kaksteist kartulit, millega tööd alustada.

Küll ma olen ikka üks kuradima õnnelik litapoeg, et need kartulid ei ole külmutatud ja veetustatud ning siis purustatud. Miks pani NASA meile kaasa kaksteist kartulit, mida hoiti külmas, kuid ei külmutatud? Ja miks transportida neid rõhku vajava lastina koos meiega, mitte mõnes kastis koos ülejäänud Marsi-maja varustusega? Sest NASA hulluarstid arvasid, et meile mõjuks hästi see, kui saaksime tänupüha puhul koos süüa teha. Mitte lihtsalt toitu süüa, vaid seda päriselt valmistada. Tõenäoliselt peitub selles mingisugune loogika, aga keda see huvitab.

Lõikasin kartulid neljaks tükiks ja vaatasin üle, et igale tükile jääks vähemalt kaks silma. Silmad on need, kust kartulid idanema hakkavad. Lasin neil paar tundi niisama seista, et lõikepinnad kuivaksid, ja poetasin need siis nurgas mulda, jättes pistikute vahele piisavalt ruumi. Jumal olgu teiega, väikesed tuhlid. Mu elu sõltub teist.

Tavatingimustes võtab korraliku suurusega kartulite kasvatamine aega vähemalt 90 päeva. Aga mina ei saa nii kaua oodata. Ma pean kogu oma saagi tükkideks lõikama, et ülejäänud põllule seemnekartuleid saada.

Tõstsin maja temperatuuri kosutava 25,5 kraadini, sest saan taimed niimoodi kiiremini kasvama panna. Lisaks annavad sisevalgustid neile piisavalt „päikesevalgust” ja minu tööks jääb tagada, et taimed saaksid palju vett (kui mõtlen välja, kust seda vett saada). Taimi ei oota ees halb ilm, neid ei tule kimbutama ükski parasiit ning ükski umbrohi ei hakka nendega mulla ega toitainete pärast võistlema. Selliste heade eeldustega peaks neljakümne päeva pärast olema minu saagiks hulk terveid ja idanevaid mugulaid.

Otsustasin, et üheks päevaks piisas nüüd farmer Marki mängimisest küll.

Õhtusöögiks võtsin terve toidupaki. Olin selle ära teeninud. Pealegi olin kulutanud hulga kaloreid ja tahtsin neid tagasi saada.

Sobrasin komandör Lewise asjades, kuni leidsin tema isikliku mälupulga. Kõik võisid Marsile kaasa võtta täpselt sellist digitaalset meelelahutust, nagu tahtsid, ja mul oli nüüdseks Johansseni The Beatlesi albumite kuulamisest kõrini. Oli aeg vaadata, mida Lewisel mulle pakkuda on.

Viletsad telesarjad. Seda oligi tal pakkuda. Lugematul hulgal iidsetest aegadest pärinevate telesarjade hooaegu.

Nojah. Ega vaesel valida ole. Vaatame siis sarja „Three’s Company”^[1.].