Читать книгу Marslane - Andy Weir - Страница 17

Mul on vee saamiseks idiootselt ohtlik plaan. Ja oh sa pagan, kui ohtlikku plaani ma mõtlen. Aga mul ei ole erilist muud valikut. Mul on ideed otsas ja mind ootab paari päeva pärast ees järjekordne mulla topeldamine. Kui topeldan mulda viimast korda, siis kasutan selleks ära kogu uue pinnase, mille olen sisse toonud. Kui ma seda enne ei niisuta, siis sureb see lihtsalt ära.

Siin Marsil ei ole just palju vett. Jääd leidub poolustel, aga need on liiga kaugel. Kui tahan vett, siis pean seda nullist ise valmistama. Õnneks tean ma retsepti. Võta vesinikku. Lisa hapnikku. Süüta.

Vaatame neid koostisosi siis ükshaaval. Alustan hapnikuga.

Mul on päris korralikud O₂ varud, aga 250 liitri vee valmistamiseks neist ei piisa. Kogu mu varu koosneb Marsi-maja ühes otsas asuvast kahest suruõhumahutist (lisaks veel muidugi majas endas olev õhk). Mõlemas mahutis on 25 liitrit veeldatud O₂. Kasutaksin neid ainult hädaolukorras, sest majal on õhu koostise tasakaalustamiseks olemas oksügenaator. O₂ mahutid on olemas üldse vaid seepärast, et neist saavad õhku juurde skafandrid ja kulgurid.

Igatahes on varuhapnikku ainult nii palju, et sellest saaks valmistada 100 liitrit vett (50 liitrit O₂ teeb kokku 100 liitrit molekule, milles kõigis on ainult üks O). See tähendaks, et ma ei saaks käia EVA-del ja mul ei oleks mingeid eriolukordadeks mõeldud varusid. Ja saaksin niimoodi vähem kui poole vajaminevast veekogusest. See ei tule kõne allagi.

Kuid Marsil on hapnikku palju kergem leida, kui arvatagi oskate. Marsi atmosfäär koosneb 95 protsendi ulatuses CO₂-st. Ja juhuslikult on mul olemas masin, mille ainsaks tööülesandeks on CO₂-st hapniku vabastamine. Elagu oksügenaator!

On ainult üks probleem. Marsi atmosfäär on väga hõre – selle õhurõhk moodustab Maa omast vähem kui ühe protsendi. Seetõttu on hapnikku raske koguda. Väljast Marsi-majja õhu saamine on peaaegu võimatu. Maja mõte seisnebki selles, et midagi taolist ei juhtuks. See Marsi õhu kogus, mis pääseb õhulüüsi kasutades sisse, on naeruväärselt tilluke.

Siinkohal tuleb aga mängu MAV-i kütusetootmise üksus.

Minu meeskonnakaaslased lendasid mitu nädalat tagasi MAV-iga minema. Kuid selle alumine osa jäi maha. NASA-l ei ole harjumust orbiidile üleliigset massi saata. Maandumisvarustus, sisselaske ramp ja kütusetootmise üksus on ikka veel siin. Mäletate, et MAV tootis endale ise Marsi atmosfääri abil kütust? Tootmisprotsessi esimeseks sammuks on CO₂ kogumine ja selle survestatud mahutisse hoiustamine. Kui saan kütusetootmise üksuse Marsi-maja vooluvõrguga ühendatud, siis toodab see mulle kas või igavesti ühes tunnis pool liitrit veeldatud CO₂. Kümne soli pärast on see tootnud mulle 125 liitrit CO₂, mis tähendab, et saan pärast CO₂ oksügenaatorist läbilaskmist 125 liitrit O₂.

Sellest piisab 250 liitri vee valmistamiseks. Niisiis on mul olemas plaan, kuidas saada hapnikku.

Vesiniku hankimisega on lood veidi keerulisemad.

Mõtlesin esiti, et lähen vesinikul töötavate kütuseelementide kallale, kuid vajan akusid, et elektrit ka ööseks jätkuks. Kui mul elektrit ei ole, siis läheb liiga külmaks. Saaksin tekid endale peale kuhjata, kuid külm hävitaks mu taimed. Pealegi on igas kütuseelemendis vaid väike kogus vesinikku. Mul ei ole mõtet ohverdada nii suurt kasu nii vähese tulu nimel. Saan kindlalt toetuda vaid sellele, et mul ei ole elektriga mingeid probleeme. Ma ei taha sellest loobuda.

Seega pean leidma teistsuguse lahenduse.

Räägin tihtipeale MAV-ist. Ent nüüd tahan rääkida MDV-st.

Minu elu kõige jubedamad kakskümmend kolm minutit olid siis, kui Martinez MDV alla Marsile piloteeris ning mina ja mu neli meeskonnakaaslast püüdsime hirmust mitte püksi lasta. See oli umbes nagu pesukuivatis sõitmine.

Esiteks lahkusime Hermeselt ja vähendasime oma orbitaalkiirust, et saaksime korralikult langema hakata. Kõik läks libedalt, kuni sisenesime Marsi atmosfääri. Kui arvate, et 720 km/h lendava reisilennuki turbulents on karm, siis kujutage vaid ette, milline see võiks olla kiirusel 28 000 km/h.

Mitu täpselt ajastatud langevarjude komplekti avanesid automaatselt, et meie laskumist aeglustada, ja siis piloteeris Martinez MDV käsitsi Marsi pinnale, kasutades laskumise aeglustamiseks ning külgliikumise kontrollimiseks põtkureid. Ta oli seda aastaid õppinud ja sai oma tööga hiilgavalt hakkama. Ta ületas kõik ootused, puudutades maad vaid üheksa meetrit ettemääratud maandumispunktist eemal. Maandumine oli kutil lihtsalt nii käpas.

Tänud, Martinez! Võisid sellega mu elu päästa!

Mitte ideaalse maandumisega, vaid sellega, et ta jättis nii palju kütust kasutamata. Sajad liitrid kasutamata hüdrasiini. Igas hüdrasiini molekulis on neli vesiniku aatomit. Seega on igas hüdrasiini liitris piisavalt vesinikku, et teha sellest kaks liitrit vett.

Tegin täna väikese EVA, et asja kontrollida. MDV paakides on alles 292 liitrit kütust. Sellest piisab, et teha peaaegu 600 liitrit vett! Palju rohkem, kui mul vaja on!

Sellel on ainult üks konks: kui hüdrasiini lagunemisel vabaneb vesinik, siis on see ... noh ... niimoodi need raketid töötavadki. See on väga, väga kuum. Ja ohtlik. Kui vabastaksin vesinikku hapnikukeskkonnas, siis oleks see kuum ja plahvataks. Saaksin nii küll lõpuks palju H₂O-d, kuid oleksin liiga surnud, et seda hinnata. Oma olemuselt on hüdrasiin üpriski lihtne. Sakslased kasutasid seda juba Teise maailmasõja ajal rakettide toel lendavate hävituslennukite kütusena (ja lasid end aeg-ajalt sellega õhku).

Pole vaja teha muud, kui lasta hüdrasiin katalüsaatorist läbi (mille saan MDV mootorist välja võtta) ning see laguneb lämmastikuks ja vesinikuks. Säästan teid keemia-mulast, kuid lõpptulemusena saab viiest hüdrasiini molekulist viis kahjutut N₂ molekuli ja kümme toredat H₂ molekuli. Selle reaktsiooni vahesaadusena tekib ammoniaak. Keemia, olles selline lohakas litsike, nagu ta on, garanteerib, et üle jääb natuke ammoniaaki, mis ei reageeri enam hüdrasiiniga ja jääb seega lihtsalt ammoniaagiks. Kas teile meeldib ammoniaagi lõhn? Nojah, see jääb mu pidevalt põrgulikumaks muutuvat eksistentsi domineerima.

Keemia on minu poolel. Küsimus on nüüd selles, kuidas saan seda reaktsiooni aeglaselt esile kutsuda ja kuidas vesinikku kokku koguda? Vastus on: ma ei tea.

Oletan, et mõtlen midagi välja. Või saan surma.

Igatahes, edasi olulisema teema juurde: ma ei suuda seda lihtsalt taluda, et Chrissy asendati Cindyga. „Three’s Company” ei pruugi pärast seda fiaskot enam kunagi sama olla. Eks me näe.

1 Ameerika situatsioonikomöödia (1977–1984), peaosades Joyce DeWitt, Suzanne Somers ja ohn Ritter. [ ↵ ]