Читать книгу Ükski pere pole saar - Anja Wikström - Страница 10

*

My on kõikidest polikliiniku beebirühma lastest esimene, kes hakkab end kõhult seljale pöörama, veel enne kui kolmekuuseks saab. Ta hakkab ka esimesena naeratama. Kõikidest lastest detsembrifoorumis ehk meililistis, millega ma Myd oodates liitun, hakkab ta kõige esimesena tegema kõiki neid asju, mille kohta teised emad küsivad ja kirjutavad ja millega uhkustavad.

Myga ei ole raske kontakti saada, aga silmside on visa tekkima. Raamatutes kirjeldatakse lapsi, kes söömise ajal emale otsa vaatavad, lapsi, kes otsivad silmsidet mähkmevahetuse ajal, ja minu meelest ei lähe kõik päris nii, nagu kirjutatakse. Aga Myl on sageli kõhuvalu, nii et ei pruugigi kuigi imelik olla, et ta alatasa silmsidet ei otsi. Ja kui ma küsin selle kohta oma emalt, siis arvab ta täpselt samamoodi kui mina, et Myga saab väga hästi kontakti.

Ühel hommikul, kui ma ärkan, naeratab ta mulle vastu. Igal hommikul veel mitu nädalat ärkame nii, et My naeratab, meile ja maailmale. Gaasid on järele andnud. Tema kõht ei valuta enam.

Detsembrifoorumis on emasid üle kogu riigi. Mõned elavad Stockholmis ja paariga kohtusin ma juba enne My sündi. Karin, üks emadest, kirjutab ja pakub välja, et me võiksime koos minna ema ja lapse maalimisringi.

Käime seal igal kolmapäeval. Mõte on selles, et lapsed on oma teki peal kõhuli või selili, emad aga maalivad neid. Ükski laps ei ole vanem kui pool aastat. My on neljakuune, samamoodi Karini Ivar. Ivar lamab selili nagu väike põrnikas, samal ajal kui Karin muudkui maalib. Teised lapsed lamavad samamoodi nagu väikesed kummuli lükatud põrnikad oma ruudulistel, täpilistel ja lillelistel tekkidel. Ainult My ei ole oma teki läheduseski. Niipea kui ma pilgu ära pööran, on ta omadega põrandale jõudnud. Ta liigub mitu meetrit, kuigi ei roomagi veel. Ta upitab ennast värviplekilisele põrandale. Mõnikord kukub ümber.

Ma helistan emale ja räägin, et ostsime Myle väikese vahtkummist kiivri, et ta ümber kukkudes haiget ei saaks. Ema naerab ja ütleb, et minul oli samasugune.

“Eks see ole, kui hakkad kõike nii vara tegema nagu sina ja My. Enesekaitserefleksid ei ole veel välja arenenud,” ütleb ta.

Tüdruk, kes kursust juhendab ja kes ka ise näeb välja lapseohtu, maalib ainult Myd. Võib-olla on see paras väljakutse, sest My liigub nii kiiresti? Või sellepärast, et My on nii armas, sest seda ta tõepoolest on, kui ta oma vahtkummist kiivriga mööda põrandat ukerdab. Tema heledad pehmed juuksed turritavad rohelise kiivri alt välja. Ma saan juhendaja käest mõned pildid ja hea on, sest Myd ei õnnestu mul ühelgi korral korralikult joonistada ja siis saabki kursus läbi.

Me käime ka beebide ujumistunnis. Seal käime iga kord terve perega. Myle meeldib ujumine sama vähe kui massaaž. Ta nutab. Ujub ta siis minu või Axeli käsivarrel, igatahes ta nutab. Ükski teine laps ei nuta. Mitte nii nagu My, lohutamatult. Enamik on hiirvagusi. Mõned köhivad või puristavad. Üleüldse ei nuteta kuigi palju.

Ujumise juhendaja ei pöördu küll otse Axeli ega minu poole, aga iga kord, kui me seal käime, rõhutab ta eraldi, kui tähtis on lapsevanematel rahu säilitada ja turvatunnet pakkuda. Et kui meie, emad-isad, ei karda oma laste päid vee alla panna, siis ei avalda lapsed samuti vastupanu.

Kui lapsed tõrguvad, siis on põhjuseks see, et vanemad on nad ärevile ajanud.

Ja My nutab. Ta nutab ja nutab. Meie kussutame ja ujutame. Ei ole kuigi tore. Selline käitumine ei tundu My suhtes kuigi hooliv. Peaaegu iga kord ronime basseinist välja enne tunni lõppu. Me lohutame end sellega, et Myle sai küllalt, vaevalt et ta sellest viimasest veerandtunnist või viimasest kümnest minutist puudust tunneb.

Me ei käi kursust lõpuni ja järgmise taseme kursusele me ei registreeru.

On tõsi, et ma olen närviline. Ma muretsen iseenda pärast. Axel on nagu vana rahu ise. Kas My on temaga teistsugune? Kas see on minu süü, et My on nii sageli õnnetu? Mida ma valesti teen?

Aga My on minu meelest imeline, fantastiline. Ja üleüldiselt ei paista ta end halvasti tundvat.

“Mina ei saanud ka ennast kunagi teiste emade ja nende laste või raamatutega kõrvutada,” ütleb ema, kui ma tema käest nõu küsin. “Ja My on nii kiire arenguga. Peaaegu kiiremgi veel, kui sina olid. Nutikas väike preili,” nendib ta uhkusega.

Ema on leidnud ajutise töö Södermalmil, aga ta sõidab iga päev Nynäshamnist ja töötab peaaegu täiskoormusega, nii et ega me kevade jooksul kuigi sageli ei kohtu. Mõnikord tuleb ta ööseks meile. Üks kord käin ma koos Myga tal töö juures külas. Terve selle aja muretsen ma, et My võib nutma hakata. Seal on nii palju inimesi. See on vanadekodu ja kõik tahavad talle pai teha ja teda sülle võtta. My ei nuta. Kõik läheb hästi. Mõnda aega on ta ühe võõra naise süles, enne kui ma ta tagasi võtan.