Читать книгу Ükski pere pole saar - Anja Wikström - Страница 6

*

Axel vahetab mähkmeid ja mina annan rinda. Axel tassib Myd öösiti ringi, kui lapsel kõht valutab, ja mina annan rinda. Axel käib poes ja mina annan rinda. Me seame end suures magamistoas sisse ja väljas eriti ei käigi. Sööme šokolaadi, vaatame filme ja nuhutame oma magavat imelist väikest Myd.

Me teeme põgusaid viieminutilisi jalutuskäike. Nii külm on. Kui My ärkab ja karjuma pistab, siis utsitan ma Axelit kiiremini vankrit lükkama. Tema keeldub. Mina kisun vankri endale ja jooksen koju. Kuna mul on keisrilõike haav, ei tohi ma vankrit tõsta, nii et ikkagi oleme sunnitud koridoris Axeli ära ootama. Ma tõstan My sülle ja lohutan teda, kuni Axel kärukorvi küljest ära võtab ja korterisse tassib.

Kahe nädala pärast jääb My haigeks. See, mis varem oli kõhulahtisus, on nüüd üksnes määrdunudkollakas vesi. Seda lausa pritsib tema seest välja. Sachsska lastehaigla arst ütleb, et nii väikeste laste seedimisprobleemidesse peaks tõsiselt suhtuma. Nad kraadivad Myd, nii õde kui haiglavoodi omandavad heleda määrdunudkollase tooni. My nutab.

Arstidel ei ole selgitust. Läheme hoopis koju, et mõne päeva pärast tagasi tulla. Nad kaaluvad Myd, et näha, ega ta liiga palju kaalu ei ole kaotanud. Nad ütlevad, et me peaksime üles kirjutama iga korra, kui ta sööb, ja söögikorra kestuse. Et me oleksime veendunud, et ta omandab vedelikku. Mina imetan ja pean päevikut. Axel vahetab mähkmeid. Mina istun magamistoas ja ootan. Ei julge ise mähkmetesse vaadata.

“Kas oli teraline?” küsin, kui Axel lõpuks Myga tuppa tuleb.

Ta raputab pead. “Ühtki tera ei olnud?”

Ta raputab uuesti pead. Järgmine kord, kui me haiglasse Myd kaaluma läheme, ei ole kõht sugugi paremaks läinud. My nutab. Tal on valus. Aga kui õde teda kaalub, siis selgub, et ta on tohutult juurde võtnud, mõne päevaga peaaegu kakssada grammi.

Ja meid saadetakse tagasi koju.

Mina muudkui imetan. Kirjutan üles ja imetan. My nutab. Axel vahetab mähkmeid. Mina helistan polikliinikusse ja küsin, kas kaksteist korda ööpäevas imetada on ikka tõesti normaalne, mõnikord lausa kaks tundi järjepanu. Kuna My võtab nii palju juurde, siis kardan, et äkki toidan ma teda liiga sageli, liiga palju. Äkki tal sellepärast kõht valutabki. Aga õde ei arva nii ja mähkmesisu ei ole ka enam vesine. Õde meenutab, et imetamisele ei ole piire seatud. Väga hea, et ma nii palju rinda annan, väga hea, et ma lasen Myl otsustada. Imetamine on midagi palju enamat kui toit. See on lähedus ja turvalisus. Väikesed beebid tahavad sageli rinda, kui nad saavad ise valida. Nii lihtsalt on.