Читать книгу Ükski pere pole saar - Anja Wikström - Страница 14

Оглавление

*

Vanemapuhkuse ajal palusin ma end teisele töökohale üle viia. Juba teist korda lühikese aja jooksul ja samas firmas. Ma tulin sinna tööle tootejuhiks. Tol aastal sõitsin ma terve maailma risti ja põiki läbi, Sydney, San Francisco, Indianapolis, Brüssel, Berliin ja London. Aga kui ma lapseootele jäin, palusin ametikohta muuta, ja siis rasedus katkes. Järgmise raseduse ajal, kui ma Myd ootasin, oli mul turundusosakonnas ajutine ametikoht. Seekord olen ma palunud võimalust minna tööle meditsiiniosakonda, kuhu ma tegelikult tahtsin juba alguses. Ma loodan, et uus töö toob kaasa vähem reise või vähemalt harvem välisreise.

Aga pärast sissejuhatavat kohtumist tulevase ülemusega, nädal enne seda, kui ma peaksin peale hakkama, ei saa ma und. Laman voodis ja rehkendan, aga rehkendused ei vii kuhugi. Ma pean käivitama uuringu, mis hõlmab 50 keskust üle kogu Rootsi. Kõiki haiglaid tuleb enne jõule külastada, mõnda kaks korda. Süda peksab rinnus. Neli kuud, 80 päeva, kui terve detsember juurde arvata. Ees ootab palju pikki päevi Myst eemal, nii palju saan ma aru.

Ning juba esimesel tööpäeval teatab ülemus, et me sõidame järgmisel nädalal Inglismaale koolitusele. Ülejärgmisel nädalal sõidame Lissaboni, kaheks ööks.

“Küll me hakkama saame,” ütleb Axel. “Eks ju, kullake?”

Nii juhtubki, et mina istun Londoni lähistel Erl Woodis ja kuulan mittemidagiütlevat ettekannet, kummis ja valutavate rindadega, kui Axel saadab MMS-i, millel on jäädvustatud My esimesed sammud. Äsja üheksakuuseks saanuna kõnnib ta kindlatel jalgadel üle elutoapõranda.

Ma ei oska autot juhtida, aga load mul on. Päev pärast seda, kui ma juhieksami sooritasin, läks vana auto katki ja pärast seda ei ole ma rooli taha istunud. Juhiloa sain üle noatera, kuigi sõitsin parklatasku asemel poolenisti kõnniteele, kui eksamiring läbitud oli. Istun autosse alles nüüd, kolm aastat hiljem. Autoga tööle ja koju sõitmine annab mulle iga päev juurde peaaegu terve tunni koos Myga. Selle lisatunni nimel olen kõigeks valmis. Näiteks autoga läbi Stockholmi südalinna sõitmiseks.

Esimesel korral sõidavad Axel ja My minuga kaasa ja hüppavad Hornsgatanil välja, kui ma olen Söderledeni tunneli ja reavahetusega hakkama saanud. Ma istun elus esimest korda päris üksinda autos. Pärastlõunal, kui ma Söderledeni tunnelist välja veeren ja Södermalmi idaossa jõuan, helistan ma Axelile, kes jookseb välja, My süles. Ma panen ohutuled peale ning siis võtab Axel auto ja mina My. Axel pole ka just vaimustatud igaõhtusest boksiajamisest Söderi kitsastel tänavatel, aga teine variant on see, et ma jään terveks õhtuks autosse istuma.

Axel korraldab kõik meie argised asjad, samal ajal kui mina sõidan autoga üle Västerbroni silla edasi ja tagasi, nutan ja nean iseend, et ma nii valesti planeerisin ja nii vähe asjadest aru sain. Kui ma õhtuti koju jõuan, siis My murdub ja puhkeb nutma. Ta lebab esikus nagu väike lohutamatu pambuke. Ma musitan ja kallistan ja proovin mitte ise jälle nutma hakata. Axeli jaoks ei ole probleemi. Päeval pidavat kõik suurepäraselt kulgema, nagu ta ütleb. Ja mina tahan ju, et Axel saaks ka Myga koos olla. Mitte ainult tema pärast, vaid My pärast.

“Ta läheb endast välja ainult siis, kui sina siin oled. Kui sind ei ole, ei ole kunagi ka muret,” ütleb ta.

Kaks paari nendest, kellega me kevadel kõige rohkem läbi olime käinud, mõlemad detsembrilaste foorumist, teevad samamoodi nagu meie. Karin ja veel üks ema lähevad tagasi tööle. Varem kohtusime mõnikord meie, emad. Nüüd on isade kord. Ka nendel sujub kõik suurepäraselt, ei mingit muret. Sügisel ja talvel käivad Axel ja My koos Karini mehe ja teise isaga südalinnas Kulturhusetis. Teistest lastest ei kõnni veel kumbki. Ainult My. Kui teised söövad, kõnnivad Axel ja My ringi. Kui teised lükkavad käru, siis My kõnnib ise või istub süles.

Ma ei usu, et side emaga on nii palju tähtsam kui suhe isaga. Ma ei usu, et imetamine on nii oluline. Minu vend Sture on lapsendatud ja piimasegu peal üles kasvanud. Tal ei ole sugugi halvem side ema ja isaga kui minul. Null sidet oma bioloogilise emaga, kellega ta lõppkokkuvõttes esimesed nädalad elas ning kelle kõhus ta südamelööke kuulas.

Aga ma tahaksin palju parema meelega olla Myga kodus, puhtalt egoistlikel kaalutlustel. Ma ei ole veel paika loksunud, mul on vaja rohkem aega, et leida oma õige koht emana. Ma olen nii ebakindel. Mitte siis, kui ma Myga kahekesi olen, aga just koos teistega. Kui ta nutab.

Ma mõtlen omaenda vanemate peale. Ema hakkas tööl käima, kui ma olin kuuekuune, aga ainult poole koormusega. Isa kirjutas kuningale ja valitsusele ning osutas, et ka tema peaks saama oma lapsega kodus olla. Minuga. Hiljem, kui me vanemaks saime ja kui nad lahutasid, elasimegi isa juures.

Ma ei ole valmis Myd maha jätma. Mõistus ütleb üht ja süda teist. My nutab, või olen see mina? Keda uskuda? Neid, kes arvavad, et My on õnnetu sellepärast, et ma temast praegu eemal olen. Üheksa kuud on lapsele tähtis vanus, nad mõistavad, et nad on omaette isiksused, ja neid võib haarata lahusolekuhirm. Või neid, kelle arvates ei ole nii väikestel lastel ajataju ja seetõttu ei saa My aru, kui kaua ma ära olen, kui pikad on päevad?

Mina ei usu kedagi.

Ükski pere pole saar

Подняться наверх