Читать книгу Ükski pere pole saar - Anja Wikström - Страница 13

*

Valge paekivimaja kümbleb mahedas kollases õhtupäikeses, kui me õuele sõidame. Sirelid õitsevad. Päevasel ajal lendavad pääsukesed meie punase külalistemaja räästa alla ja sealt välja. Oleme Gotlandil, Axeli vanemate juures. Maja asub aasa serval ja metsa sees. Paari kilomeetri kaugusel elab üks talunik ja sealt edasi on meri.

Päev pärast meie saabumist pakuvad Axeli vanemad, et õhtul võiks grillida. Tülitseme selle üle oma punases majakeses, kui arvame, et nemad pealt ei kuule.

“Ma ei saa aru, miks sulle grillida ei meeldi. See on ju nii lahe,” ütleb Axel.

Aga mina muretsen, et My väsib ära ja hakkab vinguma ja tal läheb kõht tühjaks, sest grillimine võtab aega, aga My tahab süüa. Siis on tal pärast jällegi söömiseks kõht liiga täis ja seejärel on ta magamajäämiseks liiga näljane. Ja nii lähebki.

Kui me laua ümber istume, on kell viie asemel pool kaheksa ja My on endal ajutiselt kõhu täis söönud. Axel hoiab teda süles ja Barbro pahvatab:

“Aga nüüd ei saa ju Axel üldse süüa. Toit jahtub ära.”

Isegi kui me Myd kordamööda hoiame, on pidevalt sama jutt. Kui Axel sööb ja mina Myd hoian, siis on vaikus majas. Niipea kui Axel sõrmeotsagi liigutab: “Vaene Axel.”

Kui me magamaminekuks külalistemajja jõuame, valan ärrituse välja.

“Sina ise tahtsid siia sõita,” tuletab Axel mulle meelde. “Ma ei pea sööma. See ei ole minu jaoks oluline. Ma võin igal õhtusöögil Myd süles hoida, kui sa tahad.”

“Asi pole üldse selles. Asi on selles, et mina ei ole piisavalt hea. Nad ei suuda sellega leppida, et mina ei tee sama palju kui Barbro. Nad ei saa aru, miks sina varsti koju jääd. Nad ei näe, et me jagame ka kõiki muid ülesandeid.”

“Jama jutt.”

Miks me siia sõitsime, mõtlen ma. Selleks, et My näeks merd ja lilli. Puid ja mesilasi. Sest me tahtsime pakkuda talle tõelist suve ja mitte ainult heitgaase. Vanaisa ja vanaema. Et me saaksime omavahel suhelda. Asjad ei lähe niimoodi. Axel aitab Åkel puutööd teha ja mina lähen Myga mere äärde. Axel käib Åkega saunas ja mina panen Myd magama.

Koju sõidame plaanitust nädal aega varem.

KUI MY SAAB üheksa kuud vanaks ja suvi hakkab otsa saama, teatan ma, et kahetsen.

“Ma ei taha tööle minna. Ma ei taibanud, et ta on veel nii väike. Ma ei teadnud, et ta on ikka veel rinnalaps.”

“Aga nüüd võõrutame ta ju ära,” vastab Axel.

Ta on juba peaaegu kolm kuud kodus olnud. Võimalus, et ta tagasi tööle läheb, ei tule kõne allagi. Ta ei taha. Talle meeldib ta töö, aga talle meeldib My rohkem. Ja ta on selle järele igatsenud. Oodanud, et mina tööle läheksin. Juba enne My sündi panime selle paika. Me oleme kokku leppinud. Töö juures, omavahel.

Tundub irooniline, et see, mille pärast ma aastaid enne emaks saamist muret tundsin, oli võrdõiguslikkuse küsimus. Mis saab minu niinimetatud karjäärist. Ma olin selle pärast lausa nii mures, et jaotasin terve vanemapuhkuse juba enne My sündi ära. Kuus kuud mulle, kuus Axelile ja kolm meile ühiselt.

Nüüd pumpan piima välja ja nutan. Nutan ja pumpan.

“Sa ei pea pumpama. See on õudne pläkerdamine. Äkki läheks ainult tavalise toidu peale üle,” ütleb Axel.

Nädal enne seda, kui ma tööle tagasi lähen, käime jälle polikliinikus. My peab käima üheksa kuu kontrollis ja jälgima pilguga heli. See test peaks kindlaks tegema kuulmisvaegust ja autismi. Ma tahaksin õe käest nii palju küsida, aga kust alustada? Laste arengut käsitlevate raamatute järgi on My kogu aeg sammu võrra ees. Ta ei rooma põlvili, vaid käte ja jalgade peal, räägib vara, teeb kõike vara. Aga küsida tahan ma muu kohta. Näiteks selle kohta, et ta magab nii vähe. Vähem kui ükski teine nendest lastest, kellega me kohtume. Ja uinumine võtab kaua aega. Me paneme teda magama mitu tundi. Minus tekitab küsimusi see, et ta kardab nii paljusid asju. Kardab vett, valju häält ja teisi inimesi. Aga ma ei küsi midagi. Õde on seesama, kes juhendas beebide massaaži. Kui ta My parema kõrva juures kellukest helistab ja My pead ei pööra, hoian ma hinge kinni. Aga õde helistab lihtsalt üha uuesti ja uuesti. Kolmandal korral keerab My pead kellukese poole, test on läbitud ja me läheme koju.