Читать книгу Ükski pere pole saar - Anja Wikström - Страница 7

*

Nii külma ja lumist detsembrit pole ammu olnud. Ema helistab ja tahab, et me tähistaksime jõule koos tema ja temapoolse suguvõsaga: vanaema-vanaisa, tädi ja tädilastega. Viimati pidasime koos jõule kümne aasta eest. Emal sai isa ja tema sugulaste lihapallidest, napsulauludest ja sugulastest mõõt täis. Tal sai jõuludest mõõt täis. Aga nüüd on ta kolinud koos oma mehega Nynäshamni, meile lähemale, ja on ju My esimesed jõulud. Ema tahab, et me läheksime jõuluõhtul välja sööma, et saaksime niimoodi kokku, et keegi ei peaks pliidi ääres sebima ja närveldama.

“Vanaema ja vanaisa oleksid väga rõõmsad. Nad ei taha end peale suruda, aga nad mõtlevad teie peale.”

Ma tean, et vanaemale ja vanaisale pole ehk enam kuigi palju jõule jäänudki.

“Aga sa mõtle,” palub ema. “Me võime aidata sul Myd hoida.”

Ma ei taha minna Myga õue külma kätte ja metroosse kõhuviiruses kaasreisijate sekka, ei taha imetada teda heeringa ja viinapitside vahel. Vanaema helistab ja ütleb, et mõistab, kui me eelistame koju jääda.

Jaanuari lõpus läheb Axel jälle tööle. Üle kuu aja on ta minu ja Myga kodus olnud. Päevasel ajal igatsen ma tema järele. Ennelõunad on juba võrdlemisi talutavad, aga pärast lõunat läheb raskemaks. My on rahutu ja viril. Ma tassin teda süles ja vaatan aknast lumist Folkungagatanit.

Axel tuleb, kui on juba pime. Siis on ta väsinud ja näljane. Jääb paaritunnine ajavahemik, kus My tahab ja saab temaga olla, enne kui on õhtuse imetamise aeg. Axel tahab süüa ja riideid vahetada ja tualetis käia ja end My ülevõtmiseks valmis panna. Ta ütleb, et ma võiksin vabalt õhtuti tiiru väljas teha, näiteks trenni minna, aga mina ei taha õhtul kodunt lahkuda, kui laps viril on. Ma ei käigi peaaegu väljas.