Читать книгу Ükski pere pole saar - Anja Wikström - Страница 4

MINU TÜTAR NUTAB valgel juulikuu ööl maal oma naril ja ütleb, et tahab surra, ja kohe seejärel, et ei taha surra, ta ei taha surra. Ta on kaheksa aastat vana ja läheb sügisel kolmandasse klassi. Hetk hiljem küsib ta, mis on elu mõte, ja mina, kes ma kõigest mõne tunni eest olin neednud maapõhja kõik vaskussiotsimised ja õe-venna tülide lahendamise, vastan, et see ongi elu just praegu. Siin ja praegu.

“Me küll viriseme ja ütleme, et ei jaksa koos teiega batuudil hüpata. Ent kahekümne aasta pärast, kui me oma elule tagasi vaatame, peame seda aega kõige õnnelikumaks oma elus.”

Sisimas mõtlen: kui ma saaksin su endale jätta. Kui meie peale ei kaevataks sotsiaalametisse. Kui sind uues klassis ei kiusataks. Kui sa ei peaks nii üksi olema. Kui meie ei oleks nii väsinud.

Aastad lähevad. Aeg niriseb olematuks nagu liiv sõrmede vahelt. Esimene poolaeg on läbi. Pool lapsepõlve on möödas.