Читать книгу Ükski pere pole saar - Anja Wikström - Страница 11

*

Polikliiniku titerühma emad istuvad meie köögis. Meid on kokku kuus. Lapsed on põrandal. Esimest korda on kõik meie juures külas. Mina ei ole neist kellegi juures käinud, aga me oleme jalutamisest pisut ära tüdinenud. Kõige õnnetum on My siis, kui me kodunt ära oleme. Peaaegu iga kord, kui me Myga teiste emade ja lastega kokku saame, on My see, kes nutab. Kui me jalutame ümber Årstavikeni, lamavad teised lapsed vankrites nagu zombid ja emad muudkui vadistavad. Ma salamisi peaaegu loodan, et mõni teine laps hakkaks samuti nutma. Et mõnikord peaks keegi teine ema peatuma, et rinda anda või tekki kohendada või päikest varjata, aga seda juhtub harva.

Nüüd istume hoopis minu juures kodus ja joome kohvi. My ei taha põrandal olla ja ma võtan ta sülle. Ta ei taha minu süles olla, nii et ma panen ta maha. Ta on rahutu. Viril. Ma ei tea, mis tal õieti viga on. Teised lapsed paistavad rahul olevat. Ma tahaks, et külalised minema hakkaks, aga nad just äsja tulid. Nad võtsid lastel kõik õueriided seljast ära. Me sikutasime nende vankrid kahest trepist üles, keerasime vankriruumi lukust lahti ja panime vankrid sinna. Sõitsime kordamööda liftiga üles. Mõtlesime, et lapsed võiksid lõunat süüa ja seejärel võime ehk koos tiiru jalutada, kuni nad vankris magavad.

Ma proovin hoolitseda selle eest, et kõigil oleks olemas, mis tarvis, ja samal ajal mõista, mida My vajab, miks ta kurb on. Ta nutab. Ma hoian teda süles, aga see teeb kõik ainult hullemaks. Lähen eemale ja proovin teda imetada. Mähe sai alles pandud. Ta ei taha süüa. Muudkui viriseb. Ma mõtlen, et võib-olla on ta juba väsinud. Ma proovin teda voodisse panna, aga siis nutab ta veel häälekamalt. Läheme kööki tagasi.

“My on vist väsinud,” ütlen ma teistele. “Istuge teie siin. Ma proovin teda magama panna.”

Nii lähemegi tagasi magamistuppa. Aga My nutab üha raevukamalt ja mul ei õnnestu teda maha rahustada.

Mõne aja pärast, mis tundub igavikuna, tuleb üks teistest emadest meie juurde magamistuppa. “Kas ma saaksin aidata?” küsib ta.

“Ta paistab väsinud. Võib-olla on ta kõikidest muljetest üleväsinud?” ütlen ma, sest ma ei saa ise ka aru, milles häda on.

Ema läheb kööki tagasi, räägib teistega, nende juttu ma ei kuule, see on nii vaikne, ning tuleb seejärel minu ja My juurde tagasi.

“Me läheme ära,” ütleb ta. “Et sa saaksid Myga rahus olla. Võib-olla rahuneb ta maha, kui me ära läheme.”

“Sa ei pea alla kaasa tulema,” lisab ta.

Ma annan talle vankriruumi võtme ja ta lubab selle postkasti pista, ja siis lähevad nad ära.

Alles siis suudan ma end lõdvaks lasta. My on nutust üleni higine. Ma laulan talle. Käin ringi ja kussutan teda. Heidame diivani peale pikali ning lõpuks rahuneb ta maha ja jääb mu kõhu peal magama.

Ma väldin kokkusaamisi polikliinikurühmaga. Rühmas kohvitamine, karjas jalutamine, see ei sobi justkui õieti mulle ja Myle. Pigem kohtun ma korraga ühe ema ja ühe lapsega. Siis on lihtsam juttu ajada. Adun selgemalt, et tegevused tuleb kohandada selle järgi, mis Myle ja mulle sobib.