Читать книгу Ükski pere pole saar - Anja Wikström - Страница 15

*

Kodus on rollid ümber vahetatud. Möödub kõigest mõni nädal ja me hakkame jälle teineteisele närvidele käima. Täpselt samamoodi nagu eelmine kord teises rollis. Axeli arvates olen mina laisk, eemalolev ja liiga väsinud, kui töölt koju tulen. Minu meelest õiendab ta minuga kogu aeg, õpetab ja parandab, ei pea mind emana millekski ega taha Myd endast millimeetritki kaugemale lasta.

Ja kõik käib nii kiiresti. Iga päev toob uued edusammud. My kasvab mis mühin. Räägib. Avastab maailma ilma minuta.

Jõulukingiks saan ma fotoalbumi, kuhu on koondatud My elu möödunud sügisel.

“Ära liialda,” ütleb Axel. “Sa oled temaga väga palju koos.”

Aga ei tundu sedamoodi. Ma oleksin nagu kogu aeg sammu võrra maas ning Axel õpetab ja juhendab. Kui ma last magama panen, on ta platsis ja selgitab.

“Tavaliselt lasen ma ribakardinad teistpidi kinni.”

“Neid lutte me enam ei kasuta.”

“Ma ei pane kunagi pidžaamal ülemist nööpi kinni. Palav hakkab.”

Axel tunneb end isarollis nagu kala vees. Kuhu iganes nad lähevad, igal pool saavad talle osaks kiidusõnad ja imetlevad pilgud.

“Axel hoolitseb My eest nii hästi. Küll sul on ikka vedanud, Ada. Minu mees küll selline ei ole,” kurdab naabrinaine. “Pär loeb ainult lehte.”

Aga võib-olla käib ta tööl ja teenib raha, mõtlen mina ja hoian suu kinni.

Päevad mööduvad marulises tempos. Töö on päris tore ja ikkagi ma vihkan seda. Uuring läheb hästi. Ma tahan, et läheks hästi. See on minu töö. Mulle makstakse selle eest. Ma ei saa niisama lihtsalt loobuda ja ennast töölt lahti võtta. Teisi kontoritöö kohti ei ole jalaga segada. Aga mulle üldse ei meeldi Myst nii kaua eemal olla. Sageli, kui pean lendama, on valida ainult hommikune väljumine ning tagasi üks või kaks lendu. Päevad venivad kümne-, kaheteist- ja neljateisttunniseks, kuigi ma jõuan haiglatesse ja arstide juurde ainult korraks.

Nädalavahetustel kohtume teiste detsembrifoorumi peredega. Karini Ivar läheb pärast jõule sõime. Ta on kõige noorem ja tal ei lähe just hästi. Kuna ta eriti ei räägi ja kõndida ei oska, istub ta Karini jutu järgi enamjaolt sõime aias ja sööb lumist kruusa. Poiss külmetab ja nemad peavad haiguslehele jääma. Seejärel peavad nad sõimega harjutamist taas nagu nullist alustama. Ta on ainus laps terve sõime peale, kes ei käi ega räägi. Ta lihtsalt istub seal. Nad tahavad sõime vahetada, aga parajasti ei ole kusagil mujal kohti.

Nii Axeli kui minu ette nähtud kuus kuud on läbi. Mul on nii palju tegemist, et ei kasutagi võimalust, kui see ootamatult tekib. Me ei saa sõimekohta ja ikkagi olen mina see, kes edasi tööl käib. Axel on kodus.

Me ei taju, kuidas päevadest saavad nädalad, nädalatest kuud ning mööduv aeg on igaveseks kadunud. Aga ma vähendan koormust. Jään kolmapäeviti Myga koju. Siis on vaja ainult kaks põrgulikku päeva järjest üle elada.