Читать книгу Ükski pere pole saar - Anja Wikström - Страница 16
Оглавление*
Saabub kevad. Õhtud on valgemad, My on vanem ja vabu päevi on palju.
Axel viib My kiriku lasteringi. Teised vanemad joovad kohvi, samal ajal kui lapsed kiriku ruumides ringi tuterdavad. Välja arvatud Axel. Välja arvatud My. My kardab teisi lapsi. Nii väga, et lausa väriseb.
“Nagu mõni kardab koeri,” ütleb Axel, kui me teleka ees istume ja My magab. “Ainult et tema kardab teisi lapsi.”
Mis ei olegi ehk nii kummaline, sest samal ajal kui teised lapsed koperdavad ja ilastavad ja nügivad ja tõuklevad, kuigi nad on vanemad ja suuremad, kõnnib My nii ilusasti ja räägib juba mitmesõnaliste lausetega.
“Nad on tema silmis nagu hiigelsuured zombitited,” ütleb Axel ja ma nõustun.
Ma mõtlen vaese Ivari peale ja rõõmustan sisimas, et Axel Myga kodus on.
Maikuus lubatakse meile pärast suve koht Södermalmil ühes linna lastesõimes. Meil on vanemapuhkuse päevi järel, nii et otsustame veel ühe suve pikalt koos puhata.
