Читать книгу Vera - Anne Swärd - Страница 10

Põrgu on ilmselt pidu, mis iialgi ei lõpe. Pakaselisel, külmunud saarestiku viimasel saarel ja sel viimselpäeval tundub, et kõik jätkub lõpmatult; pidu ja sünnitus, mis muudkui kestavad ja kestavad. Surun hambad käterätikusse, mille Vanna kärmelt kokku voltis ja mulle suhu pistis. Viimse võimaluseni üritab ta varjata, mis toimub. Olen juba õppinud, et kõige parem on teha nii, nagu Vanna tahab, niisiis ma vaikin, surun hambad rätikusse ja pressin. Aga mis siis saab, kui laps oma esimese hingetõmbe teeb ja karjuma hakkab? Peoseltskond nähtavasti ei teagi, et ma laman tähtsa öö puhuks hoolikalt kaunistatud pruudikambris ja sünnitan. Muusikud mängivad, nagu poleks midagi juhtunud. Vanna lootus, et torm mõjub kõigile kainestavalt, pole täitunud, hoopis vastupidi. Enamik kummutavad klaasi veelgi tihedamalt, et külma eemale peletada. Loodetavasti arvavad nad pruudikambri ukse tagant ootamatult imikukisa kuuldes, et see on nende purjus aju ettekujutus ... Minu jaoks on külm pigem jõud, millele valudega võideldes toetuda. Valu ründab mind deemonliku jõuga, justkui sisimast välja tungiv kurjus. See lööb mu enesevalitsusel jalad alt, ja hiljem on tunne, justkui lamaks keha voodis ja sünnitaks ilma minuta – üksi, tugev, kättesaamatu.

Kulub terve igavik, siis surub Vanna minu käte vahele käterätiku, mida ma pean kisendamise vältimiseks hammaste vahel hoidma, teeb mulle märkide abil selgeks, et ma pean rätikut nüüd ise paigal hoidma, ja kaob kambrist.

Me pole teineteist veel suudelnudki ... aga kui Ivan Vanna sabas kambrisse tuleb, laman ma voodis palja alakehaga ja kõht punnis, ta püüab oma alkoholist uduse pilguga professionaalseks jääda. Kuna ta on saarel ainuke, kellel on mingeid meditsiinilisi teadmisi, peab ta kiiresti kaineks saama, frakivarrukad üles käärima ja appi tulema. Aitama jäises kambris mustade lambanahkade, roosi külmunud õielehtede ja peagi sünnitusvedelikest ning verest määrduvat suguvõsa monogrammiga linadega voodil lamaval pruudil lapsega maha saada. Laps, kes tal ilmale tuleb aidata, ei ole tema oma. Ometi peab ta tegema kõik, mis suudab, et too tervena sünniks. Mina tahan lapsest vaid lahti saada, pressin valusse uppunult ja vahin Ivani valget nägu oma veriste põlvede vahel. Kas tema kahvatust põhjustab Prantsuse šampanja ja Soome viin või hoopis esimesest kohtumisest saadik meie vahel valitsenud distants, mis tuleb nüüd nii järsult ületada? Käterätti minu hammaste vahel märgates rebib ta selle ära. „Karju,” sosistab ta. Valu on hullumeelne, see on nagu raudora läbi painduva ihu. Ometi ei pääse mu huulilt ainsatki heli.

Alles siis, kui Vanna laseb Ivani ema kiiresti kohale kutsuda, taipan ma olukorra kriitilisust. Ehkki Vannal on loomulik anne lahendada kõiki praktilisi küsimusi, pole ta ise ju kunagi sünnitanud, nii et Fredrika oma kuue sünnituse ja miniate arvukate kodussünnitamistega on siiski kõige kogenum. Ivanil on muidugi arstiharidus, aga mida mehed ka rasketest sünnitustest taipavad? Nagunii teevad naised alati mustema töö ära, meesarst tuleb vajadusel ligi alles protsessi lõpus, mingi roostevaba tööriist käes; vaatab kahjud üle ja otsustab, kui mitu õmblust ja kuhu tuleb õdedel teha.

Kohe, kui Cederi-emand uksele ilmub, pistab Vanna mulle jälle käteräti suhu, ent Ivan hakkab vastu: „Kas sa tahad ta ära lämmatada? Las ta karjub. Kuidas ta muidu selle kõigega toime tuleb ...” Tema ema väidab aga, et omal ajal ei tohtinud keegi sünnituse ajal karjuda, meesarstid seda lihtsalt ei talunud, neil hakkas sellest pea valutama. „Karju,” kähistab Ivan ja vaatab mulle tungivalt silma, otsekui tahtes mulle moraalselt toeks olla. Aga ma ei karju. Minu värske ämm möönab, et ta pole kunagi kuulnud nii vaikset sünnitajat. Selles mõttes on tema poeg tõepoolest lepliku naise saanud. Või hoopis eluohtliku, eks tulevik näitab, näib ta mõtlevat.

Lõpuks, kui laps tahab minust vabaneda sama ägedalt kui mina temast, otsustab ta omal jõul minu kehast väljuda. Vanna surub mu kõhule, Ivan ühtaegu sikutab ja hoiab ettevaatlikult tagasi, tema liigutused on alkoholist kohmakad, särgimanisk verine. Pressin edasi veel ka siis, kui laps on juba käes, sest ma ei saa aru, et kõik on juba möödas. Ma ei saa aru, miks Ivan mu põlvi laiali hoiab ja sosistab mulle, et ma rahuneksin. Valu lahkub alles siis, kui Vanna lapse sülle võtab, too on nabanööriga minu küljes kinni nagu päästepaat, mida uppuvalt laevalt pole veel lahti päästetud.

Lapsel on lootekesta jäänused pea ümber. Tugevatest kestadest moodustunud tubli müts, otsekui kaitseks kõva pakase vastu. Esimese asjana kontrollib minu ämm, mis soost lapsega ma klanni olen õnnistanud. Ma pole lapse sugu veel näinud, ent aiman seda ämma kahetsevast pilgust. Seejärel palub ta kellelgi saata paar ettekandjat kambrit kraamima. Muidugi juhul, kui pidulised neid ei vaja, tüdrukud peaksid ju sodi koristamisega harjunud olema. Tal ei õnnestu varjata oma pettumust, et ma ei suutnud kauem vastu pidada ... vähemalt seni, kuni oleme maismaale tagasi jõudnud. Poegade pulmad on ju ka tema pidupäevad, tema au ja uhkus, ehkki mõnikord on need tähendanud ka siivutut laudadel tantsimist. Praegune mõru pill on aga allaneelamiseks liiga raske.

Kohe, kui laps on käes ja selle hingamine üle kontrollitud, lahkub ämm ruumist, tuletades möödaminnes Vannale meelde, et too platsentat ei unustaks. Ivan oksendab oma tükk aega alla surutud maotäie pesukaussi, Vanna seisab mõttesse vajunult, laps süles, nii et platsentaga tuleb mul üksi toime tulla. Selgub, et see on peaaegu sama raske nagu lapse välja pressimine.

Kummaline vaatepilt ... kuidas Vanna käsivarred imevad vastsündinu tugevasti enda vastu, justkui ei suudaks ükski jõud seda takistada. Otsekohe tekib tunne, nagu oleks tüdruk kogu aeg tema vasakul käsivarrel lamanud, sel ajal, kui ta parema käega oma toimetusi teeb. Ta lõikab lapse nabanööri küljest jõuliselt ja kindlalt lahti, tema käsi on pikaajalise kokatöö käigus lõigutud kõõlustest ja kamarast tugev ja kindel. Kiire lõige läbi nabanööri peo hirveprae valmistamiseks kasutatud noaga.

Alates hetkest, kui minu ja tüdruku vaheline füüsiline side katkeb, kuuluks ta justkui Vannale. Igal juhul rohkem, kui ta kunagi minule võiks kuuluda. Esimesest hetkest alates hoiavad teda Vanna käed, üks tüdruku tillukest kleepuvat kukalt toetamas, teine väikese kaardus selja all. See ühendab neid kahte algusest saadik kahekordse sõlmega – üks Vanna, teine tüdruku tarbeks, kes seda loomulikult ei mäleta, Vannal tuleb talle seda kunagi hiljem meelde tuletada.

Ta mähib pisikese kättejuhtuvatesse riidetükkidesse ja surub lapse õrnalt ning kõvasti enda vastu – peaaegu ahnelt ja kurvalt – sel ajal, kui mina laman kurnatult ja järelvaludes auravate lambanahkade ning vere ja rooside lämmatava lõhna keskel. Teisel pool pruudikambri ust tunglev piduseltskond jääb ebaloomulikult vaikseks. Kõik, kes olid piisavalt tähelepanelikud ja märkasid, kuidas Ivan oma pruudi järel lõpuks ometi pühasse kambrisse kadus, olid ehk lootnud sealt kuulda fantaasiat piitsutavaid hääli. Aga see siin?

Suitsukate, salapära, korsett, kõigi kunsti reeglite järgi õmmeldud pruutkleit, mis pidi oodatavat last osavalt varjama, polnud tehtud ju sellepärast, et keegi varem sellest aru ei saanud – pitser oli juba murtud, seda võisid aimata kõik, keda nii lühikese etteteatamistähtajaga pulma kutsuti. Aga kui nüüd illusioon minu süütusest nii avalikult purunes, siis võivad minu seisukorra varjamiseks tehtud meeleheitlikud katsed Fredrikat eriti naeruvääristada. Nähtud vaev muudab pilke ainult veelgi hullemaks. Aga kuidas võis ta ka oma kõige metsikumas kujutluses midagi taolist ette näha?

Siis katkestab piduseltskonna šokeeritud vaikimise Mauritsi hüüe: „Defloratsioon! Viljastamine! Rasedus ja sünnitamine! Kõik ühe öö jooksul, kiire töö, vennas! Elagu pruutpaar, elagu ...” Segaduses külalised hüüavad Mauritsi õhutusel kuulekalt hurraa. Maurits on harjunud, et kõik kuulavad teda, isegi kui ta on maani täis.

Sel ajal, kui Maurits tõstab väljakutsuvalt klaasi peo terviseks, mis vähemalt igavaks ei kujunenud, hakkan ma aimama, et miski pole lõppenud, vaid pigem algab.