Читать книгу Vera - Anne Swärd - Страница 12

Minu jaoks on kamber valmis seatud, külmunud, lumega kaetud vee poole avanevatest akendest voolab sisse terav talvine valgus. See asub lapse toast kaugel. Valguse ja helide summutamiseks tõmmatakse ette rasked sametkardinad. Talviste nartsisside lõhn voodi kõrval on uimastav, aknalaual on suitsukarva vaasides suured mimoosikimbud. Lillede nimed õpin ma hiljem ära. Miski ei ole juhuslik.

Tüdruku, igapäevaste askelduste ja muu ümbritseva eest hoolitsevad teised. Kõike seda tehakse sobivalt diskreetselt. Vanna haarab pisikese enda valdusse otsekui janune ja ma lasen tal seda teha. Aeg pärast sünnitust on udune. Öeldakse, et ma olen väga nõrk, ehkki tunnen end üle pika aja tugevana. Ivan annab mulle rahustit, ehkki ma olen niigi rahulik. Tema abiga vajun ma läbi lumest raskete päevade. Jahedas valges toorsiidist pidžaamas, mille Vanna mulle selga pani, vajun uimase ja tahtejõuetuna läbi talveune paksu kanga.

Ma ei kuule kordagi lapse nuttu ega julge küsida, kas ta on veel elus. Piim kaob ära, aga paistab, et see ongi eesmärgiks. Nähtavasti polnud kellelgi mõtetki, et ma peaksin teda imetama. Piinlesin mõtte küüsis, et ma pean seda last imetama, ent paistab sedamoodi, et seda minult ei oodatagi. Rinnad tühjendatakse ja seotakse kõvasti kinni, laps ei tule neile lähedalegi, võib-olla pole see sobilik – rinnad kuuluvad nüüd mehele.

Laman voodis ja vaatan kambriaknast jäätunud vett ning võõrast linna. Päevad on väga lühikesed, vaevu jõuab valgeks minna, kui saabub taas pimedus. Aknalaual süüdatakse pärastlõunati küünlad kolmes küünlajalas, need kustutatakse, kui keegi arvab, et ma peaksin magama jääma. Aga ma ei saa magada, ma laman ja kuulan oma hingetõmbeid, nagu oleksid need kellegi teise omad. Avastan, et ootan kuulatades nende katkemist, aga iga kord, kui see on juba juhtumas, satun sellest niisugusesse ärevusse, et pulss hakkab jälle kiiremini lööma.

Ivan astub mõnikord õhtuti kambrisse sisse. Ta tuleb hilja. Ma ei suuda tema pilgust üldse midagi välja lugeda. Ootan, et ta tõmbaks kardinad ette ja lõpuks ometi kinnitaks liidu, võtaks, mis abielu kaudu talle kuulub. Ent ta lihtsalt seisab sõnatult. Vaatab mind, korraldab mingeid tablette, mida ma tema arvates peaksin võtma, kas vere või une parandamiseks või ... Ootab oma aega? Ei, püüan sellele mitte mõelda. Et ootamine tema kihu üles kütab.

Algul püsin oma toas, nagu minult nähtavasti oodatakse, miks muidu on siin kõik olemas, mida mul vaja? Voodi, WC, vann, kolm korda päevas Vanna toodud toidukandik, õhukeses klaasis tee igal pärastlõunal ja õhtul. Kõik, mis mul vaja on, aga mitte midagi sellest, mida ma tõepoolest ihkan.

Minu tuba on väike turvaline puur suures, korterist moodustuvas puuris. See omakorda on kõrgel tavaliste inimeste kohal asuv kättesaamatu maailm sõjast peaaegu puutumatuks jäänud maa korralikult organiseeritud linnas. Ivani antud unerohudooside vahel istun ma akna all ja vaatan välja. Tihe lumesadu aeglustab liikumise ja imab helid endasse, suurlinna keskuse kohta on tänavad kummaliselt inimtühjad.

Hammustan kurbust nagu jäätükki. Esiplaanil on nüüd tähelepanelikkus ja vastupidamine. Ootus. Mul pole aimugi, mis järgmiseks juhtub.

Vanna paneb mulle igal õhtul vanni valmis, riietab mind lahti ja vaatab häbenemata pealt, kuidas ma astun kuuma vette, mis lõhnab tugevasti bergamoti järele, see paks õli peaks olema meelirahustava toimega ning mõjuma hästi nahale ja alakehale. Me ei saa teineteisega rääkida, ent tema žestid on täiesti arusaadavad. Et minult oodatakse nii enesestmõistetavalt tema ees alasti olemist, peab olema märk kas tema või minu tähtsusetusest. Ta ei anna mulle mingit võimalust oma keha varjata, justkui tahaks ta juhust kasutades põhjalikult uurida, kes ma siis õieti olen. Tundub, et parema ülevaate saamiseks astub ta koguni sammu tahapoole, enne kui ta mulle jälle nii lähedale tuleb, et võib aimata mu seljal turri tõusvaid udemeid. Aga mida ta näeb? Tema pilk on terav, kuid kuidas saab see aidata näha nähtamatut?

Kui väga Vanna pilk mulle ka ebameeldivust ei valmista, meeldivad mulle tema puudutused. Polegi nii tähtis, kas ta puudutab mind pehmelt või kõvasti, peaasi, et ta mind puudutab. Tema käed pühivad kõik olnu minema ja panevad mind end vähemalt veidigi tõelisemana tundma. Kasvõi ainult selleks lühikeseks hetkeks, mis tal kulub mu selja puhtaks küürimiseks ja ärakuivatamiseks. Ta peseb, kuivatab, kreemitab ja mässib mu keha enne öö saabumist pehmetesse riietesse. Kas mehe jaoks? Nagu iidvanas Pärsia muinasjutus.