Читать книгу Vera - Anne Swärd - Страница 5

Vanna riietab noort pruuti, nöörib tema piha kõvasti kinni. Ta on võib-olla ainuke, kes mõistab, mida see abielu tegelikult tähendab, ja niimoodi kannab ta kõige peatselt juhtuva eest ka teatud vastutust. Ta ei saanud öö jooksul sõbagi silmale, vaid vähkres oma teenijakambris, ootas koidikut ja seda, mis edasi sündima hakkab. Tal pole muud valikut kui teha, mis kästakse, ent osalemine on siiski osalemine ja tema jaoks on see otsesem kui kellegi teise jaoks – tema on see, kes nööre tõmbab, üha kõvemini ja kõvemini, kuni pruut on nii peenike kui võimalik. Või veelgi peenem.

Kui Vanna peeglist oma kätetööd takseerib, on ta pilk piimja väsimuselooriga kaetud, selles on ka mingi ebatavaline külmus. Kõik on sel päeval külmunud, korsetinööre tõmbavad sõrmed on sama jäised nagu meri saare ümber, kus pulmi hakatakse pidama. Ja kõige jäisem on õhkkond. Õhus pole mingit ülemeelikust, mingit ootusärevust. Korseti ja pihiku nii kõvasti kinni nöörimine nõuab mõningast hoolimatust, ja vajaduse korral on see omadus Vannal täiesti olemas. Tavaliselt tuleb perekond Cederit siidikinnastes kohelda, ent mitte nüüd. Tema esmaseks ülesandeks on teada, mida temalt oodatakse, veel enne, kui nad ise seda on mõistnud, ja seda kunsti valdab Vanna täiuslikult. Ta on Cederite perekonnaelu vaikiv tunnistaja. Ta on seda alati olnud.

See on viies pruut, keda Vanna kinni nöörib, neist kõige viimane, kõige noorem ja kannatlikum. Sedamööda, kuidas rinnakorv kopsude ümber tihedamalt kokku tõmmatakse, muutub pruudi hingamine üha pinnapealsemaks, ent ta ei kurda, ei kaeba valu ega heida peeglisse ühtegi anuvat pilku. Ta seisab liikumatult ja kannatab väljasirutatud kätega kõik ära, vaid valgete udemetega kaetud oimukohtadel võib aimata pisikesi higipärleid. Pilk on kindel, Vanna muudkui nöörib ja nöörib, nii kõvasti, kui peigmehe ema käsu andis. Nii kõvasti, kui julgeb. Ja Ivani jaoks julgeb ta teha peaaegu mida tahes.

Pruudi rind kõrgub korseti kohal, kõht punnitab veidi allpool. Võitlus kestab, kuni kunstlikult tekitatud piht on täiuslikult peenike. Erilise lõikega kleit toodi äsja kohale, see on liiliavalge unelm, mille ämma korralduse järgi valmistas linna kõige osavam rätsep. Ämm valis ka materjali, siidist ja organdiist detailidega suurepärase hirmkalli kanga, ja laenas pruudile lisaks ka oma rätsepat – aga kui noorpaar oleks keeldunud, siis oleks ta seda nõudnud. Kui kõik muu on selle abielu puhul valesti, olgu vähemalt kleit täiuslik. Rätsep, sõjas ellu jäänud vana juut, oli Cederi-emanda sõnul kõige osavam, keda Kopenhaagenist põhja pool üldse leida võib. Jah, võib-olla koguni Berliinist põhja pool, parim, kes tal kunagi on olnud, ja elu jooksul on tal nii mõnegagi tegemist olnud. Proua palus rätsepal mitte millegi pealt kokku hoida, raha pole vaja säästa. Jumal peitub detailides, ja praegusel hetkel on teda tõepoolest tarvis.

Lõplik muutumine leiab aset ruumis, millest peagi saab noorpaari kamber, kus abieluvoodi on suguvõsa linadega juba üles tehtud. Maja kõrgeimal korrusel asuva suure korteri aknast on näha paate, need ootavad, millal pulmarong saarele hakkab liikuma. Strandvägeni pärnaalleel kiiguvad elektrilambid peenikeste traatide küljes, tuul hakkab tõusma. Õhus on lund.

Keskendunult asub Vanna kõrgeid saapaid pruudile jalga nöörima, sama kõvasti nagu korsetti, justkui peaksid need pruuti püsti hoidma. Vanna võib üksnes aimata, mis pruuti ees ootab. Perekonda vastuvõtmine on vaid paadisõidu ja jah-sõna kaugusel – see on ainus sõna, mida pruut peab oma tulevase mehe keeles oskama, sõna on lühike ja mees on selle hääldamise talle perfektselt selgeks õpetanud. Ivan on viiest vennast vanim, ent viimane, kes abiellub, ehkki ta on naiste hulgas vendadest alati kõige nõutum olnud. Ta on juba kolmkümmend kolm, pruut on seitseteist ja pärit jumal teab, kust. Kõigile tundub, et selles loos on midagi kahtlast.