Читать книгу Vera - Anne Swärd - Страница 8

Aasta kõige külmemal päeval on saarestik valge ja vaikne, vesi on kuni Soomeni kinni külmunud. Lahtiste paatide pikas karavanis sõidab esimesena liikunud jäämurdja taha tekkinud kitsas rennis seltskond saare poole, läbi silmapiirini ulatuva jäävälja. Lumi ja pakane summutavad kõik helid, kuulda on vaid aerutõmbeid ja aerutajate rasket hingamist. Reisijad püüavad liikumatult istudes vähestki sooja keha ümber säilitada. Iga sissehingamisega külmub õhk kõris jääks, aga mulle pakane meeldib, see põletab kõik puhtaks ja hoiab mõtted selged. Mereväelt laenatud jäämurdja tungib läbi mere kõva sädeleva soomusrüü. Oma kasukates sarnaneme loomadega, kelle nahkadesse oleme mässitud, jäises tuules oleme vaid veidi rohkem turris: hõberebane, soobel, otselot. Istun kiskjatest ümbritsetuna, ma ei teagi, kelle nahast kasukas mul seljas on – säravvalge talvine karv, sile nagu paitus, kuid raske nagu patt.

Oleme teel Cederi saarele. See on saarestiku kaugeim saar, kus ainsaks kindlaks pinnaks nii kaugele kui silm ulatab on vaid jalgealune maa. Headel päevadel tekib seal tunne, et kogu maailm ümberringi kuulub sulle, teistel päevadel tundub, et oled viimane elav hing maa peal, ütles Ivan, ent ei paljastanud, kumba võimalust ta eelistab. Selles kõrvalises kohas toimub pulmapidu. Isegi tavalise suvise pulma puhul oleks kõikide pulmaliste kohaletoimetamine paras kunsttükk – keset talve on see suisa hullumeelsus. Ühel kaalukausil on riskantne mäng loodusjõududega, teisel puhas vedamine.

Juhtpaadi vööris troonib näoga meie poole uhkes üksinduses ämm Fredrika rangetes leinarõivastes, elegantne oravanahk õlgadel. Seejärel pojad – Maurits, Karl, Nils ja Måns, nad on üksteisest nii erinevad, et vaid silmavärv reedab nende omavahelist sugulust. Ivanil on samasugused silmad, arvatavasti on see päritud isalt. Sama lugu on ilmselt ka aristokraatlike kõrgete laupadega. Neli paari läbitungivaid merevaigukarva silmi on minule naelutatud, nende taga näen Fredrika vesist kahvatut pilku. Tõsised ilmed, vaid Mauritsi näol võbeleb libe, vaevumärgatav naeratus.

Selgub, et Ivan on vendadest ainus, kes suudab frakki kanda, jätmata endast seejuures tobedat muljet. Laitmatu enesevalitsusega, jahedalt distantsi hoidvalt, jah, lausa kättesaamatuna istub ta minu kõrval. Kui ma teda silmanurgast piilun, näen järvevahuna kahvatut nahka, nägu on nagu tahutud, näojooned täiuslikult välja joonistunud. Täiuslikkust rikub ainult veidi viltune nina. Justkui oleks ninaluu kunagi murdunud ja hooletult paika pandud. Ainus, kes täna frakki ei pea kandma, on Karl, selle asemel istub ta sõjaväelase kombel sirgelt, ohvitserimunder seljas. Tema kõrval on Måns, kes on endale selga tõmmanud pigem mõnele naisele sobiva kasuka. Noorim vend näib olevat võrukael, temas on teistes vendades puuduvat kergust. Nägu katvad tedretähed teevad teda nooremaks, kui ta tegelikult on. Nilsis on midagi jäika ja karmi nagu seedripuu, see on kindlasti vältimatu, sest ta sündis kohe pärast Mauritsit, vennaste enfant terrible’it, seda on ka näha. Väga võimalik, et Ivani nina ongi Mauritsi kätetöö.

Paadi keskel istuvad rasket tööd tegevad sõudjad. Ahtris oleme meie: pruut ja peigmees, kõvale ahtripingile laotatud karusnahkade peal ja tihedast lumesajust juba raskeks muutunud valgest purjeriidest katuse all. Meie taga paatides on Cederi-vennaste naised, lapsed ja lapsehoidjad, tunnistajad, pruutneitsid, ülejäänud suguselts, perekonna sõbrad, muusikud, kokad, teenindav personal. Pastor. Ja meelelahutajad.

Kommet pruutpaari viimse võimaluseni eraldi hoida siin ei järgita – olgugi et enne eluaegse liidu sõlmimist teineteise nägemine toob õnnetust. Aiman Ivani kehasoojust, ta istub minu lähedal, kuid ei puuduta mind. Tema pilk on külmast nii läikiv, et kui ta korraks minu poole vaatab, näen ta silmades enda peegelpilti. Mu juustes on ajatatud maikellukesed, käes valged liiliad, nägu peidetud looriga, mille peale Vanna ämma protestidest hoolimata kohmaka sooblimütsi surus. Vanna meelest oleks kahju, kui ma oma laulatusele ära külmununa jõuan.

Jaheda, viisaka maneeriga Ivani mõtteid on võimatu lugeda. Ma ei tea ikka veel, mida ta mind vaadates mõtleb. Kas ma olen tema jaoks täielik mõistatus, või olen keegi, kes võib hooletumal kohtlemisel talle ohtlikuks muutuda? Võib-olla olen lihtsalt ohutu, kasulikuks osutuv noor naine? Või ebatavaliselt kõva lillenupp, mis paljastab puhkedes loodetavasti midagi meeldivat.

Kõik laitsid Ivani mõtet pulmad saarel pidada, ent ta jäi endale kindlaks. Kas saar või mitte midagi. Juba ainuüksi mõttena tundus see teostamatu: toimetada üle külmunud mere nii kaugele nii palju rahvast, pealegi veel läbi territooriumi, mis alles äsja oli sõjapiirkond. Tänase päeva kangelased kõvas lumetuisus on surmapõlgavad sõudjad. Teed rajav jäämurdja on ohvitserist venna Karli teene – tänu oma ametikohale sai ta tõmmata niite, mis tegi võimatu võimalikuks. See on temapoolne panus katastroofi.

See, et käes on võimalikest halvim aastaaeg, pole Ivani süü, vaid selle tagajärg, et perekond püüdis kuni viimase hetkeni seda abielu edasi lükata. Pulmad kujunevad igas mõttes skandaalseks, aga keegi ei saa väita, et need polnud ilusad – rabaval talvisel taustal, võimsast valgest mereavarusest laval. Tuiskav lumi, sellest läbi aimuv päike ja kummaline valgus saadavad meid terve tee, kuni saare kohal hakkab paistma kergelt ebamaine kuma. Ent selleks ajaks on mu loor juba nii jäätunud, et näen vaid jääkristalle, ja kõik on nii läbi külmunud, et tundub, justkui oleksime libisemas teisele poole elu ja surma lahutavat õhukest piiri.

Emand Ceder astub esimesena maale, sõudjad aitavad teda. Külmast kangelt, kuid pidulikult astub ta valgele saarele, oravanahk nagu mantel õlgadel ja põsed kahvatus näos külmast õhetamas. Saar on kaetud krudiseva lumekooriku ja härmatisega. Libedatel kontsadel tasakaalu hoides viivad minu tulevase mehe vennanaised mind viimaseks ülevaatuseks ühte enam-vähem köetud kõrvalruumi. Punaselt hõõguvatele põskedele puudrit, rohkem ripsmetušši, rohkem huulepulka, kasukas seljast ja sooblimüts peast, väike tilk šerrit, et keel üles sulaks ja suu oma lõpliku jah-sõna saaks öelda.

Saal on laulatuse puhuks kaunistatud küünalde ja talviste lilledega, siin on siniseid anemoone, kahvatuid maikellukesi, väänlevaid aasia tulikaid. Ühelgi külalisel ei tule mõtetki kasukaid, muhve ja mütse maha koorida, ka siseruumides on jäiselt külm. Otsekui jumalat ja kogu vaatemängu trotsides jätavad ka mehed karvamütsid pähe.

Laulatusruum on täis juba puruks tallatud rooside õielehti, ja priiskamine on alles alanud. Seejuures on normikaartide aeg värskelt meeles. Siiani on raske paljutki kätte saada, kuid pulmamenüüst ei tohi seda aru saada. Pulmamenüü on Vannale nädalate viisi unetuid öid põhjustanud.

Kui tseremoonia on umbes poole peal, annab pastor Ivanile ja mulle märku näoga kokkutulnute poole pöörata. Võib-olla nad ootavad, et ma löön pilgu tagasihoidlikult maha, kuid vaatan kindlalt otse ette. Mind üllatavad külaliste läikivad pilgud, on need udused külmast või laulatusruumi neitsilikust ilust, või hoopis sellest, et Ivan kunagi nende tunded ära põlgas? Või meenub neile mind nähes midagi ... mehele pandud tütar, või hoopis nende endi pulm; hirmutav pulmaöö, võibolla vastabiellunute mesinädalate õnnelik aeg, midagi kibemagusat? Minust endast on pisarad kaugemal kui kunagi varem. Mul ei tuleks pähegi kõigile neile inimestele oma tundeid näidata. Kunagi varem pole ühes ruumis olnud korraga nii palju muretust ja nii palju pisaraid. Ent jääkuninganna silmad on kuivad. Tunneb ta kergendust oma viimast poega abiellu saates? „Keeldujat” poega, kes on alati juba ammu enne seda, kui abieluplaanid üldse kuju võtta jõuavad, piduri põhja vajutanud. Viimane vallaline järeltulija, kui mitte arvestada juba tükk aega tagasi ära jooksnud tütart, ehkki teda nähtavasti enam ei mainita. Nad ei räägi temast kunagi, kuigi vähemalt ema peaks tütrest sellisel päeval nagu täna puudust tundma. Aga Fredrika kogu tähelepanu on nüüd Ivanile suunatud. Ta ei heida mulle ühtegi pilku, mu väike valges kindas käsi on jäigalt Ivani suures kämblas, peagi kannan ma Fredrikaga sama perekonnanime ja tema poja maine on minu kätes.