Читать книгу Vera - Anne Swärd - Страница 7

Irene laseb looril aeglaselt mu näo ette langeda. Ta vaatab mulle otse silma, sundides mind võimalikult liikumatuna püsima, kuni ta seda kinnitab. Metskitsesilmad, mis võivad teatud valguses, kui Irene vastavas tujus on, ootamatult järsku hoopis kärbest meenutada, pilk on intensiivne ja samas mittenägev, külmalt metalne. Hingan ettevaatlikult sisse tema paljastatud kaenlaaukudesse puuderdatud talgi lõhna, kui ta käsi mu pea kohal hoiab. Talk koos vaevuaimatava magusa higi lõhnaga, minu ettevalmistamisega seotud pingutuse ootamatu tagajärg. Kuid Vanna – alati ühtviisi tähelepanelik – on puudripintsliga kärmelt kohal, libistab selle üle Irene siledaks raseeritud naha ja päästab diskreetselt olukorra. Ilma varrukateta, vaskroheliselt helklevas kleidis on Irene meist kõigist ilusam. Kõik ülejäänud näeksid seda värvi kleidis välja nagu porikärbsed, tema näeb välja nagu söödav liblikas. Pikad lumivalged käed ja tumedad juuksed kahes täiuslikult üles seatud kunstilises kuhilas.

Järsku laseb ta käed langeda ja pahvatab: „Ausalt öeldes ...” – „Mis on?” küsivad Cecilia ja Eva kooris. Kogu vaeva tulemuseks, mis on nähtud mulle täiskasvanulikuma välimuse andmiseks, on meigitud ja üleslöödud laps, sõnab Irene ja vaatab, kuidas Cecilia minu niigi siledale nahale üha rohkem ja rohkem puudrit kannab – justkui ei tohiks nahka kõigi nende täiuslike kihtide all silmaga nähagi olla. „Ja see loor,” jätkab Irene ja korraldab tülli, et see oleks mu näost sobival kaugusel – ei peida seda, vaid üksnes varjab pisut –, tõlkides mulle samal ajal abivalmilt oma mõtteid loori tõrksusest. Tema prantsuse keel on nagu lapsel, ent minul on ju samasugune. „See, et pruut abiellub, loor suu ees ... justkui poleks tal mingit sõnaõigust.” Cecilia ja Eva kuulavad Irene juttu lõbustatult, Vanna ilme on murelikum. Kas see on küsimus, nentimine või koguni avalik provokatsioon? Vanna vaigistab otsekohe Irene jutu, Ivani ema võib meid ukseprao vahelt juhuslikult kuulda.

Kõrvaltoas mängib raadio. Protsess Nürnbergis kestab endiselt: ... kõrvuti süüaluste pingis, kuulutab diktor kuivalt, istuvad Dönitz, Frank, Frick, Fritzsche, Funk, Göring, Hess, Jodl, Kaltenbrunner, Keitel, von Neurath, von Papen, Raeder, von Ribbentrop, Rosenberg, Sauckel, Schacht, von Schirac, Seyss-Inquart, Speer, Streicher ... Need, kes pole veel jõudnud endalt elu võtta, kellel pole õnnestunud põgeneda või kaheldavatel asjaoludel armu saada.

Ivan oli sunnitud kuningale kirjutama, et pulmad toimuda saaksid. Ma olen liiga noor, ent asjaolud on ju samuti – nagu ta oma pikas põhjenduses toonitas – „erakordsed”. Jääb mulje, nagu ta peaaegu tahaks skandaali tekitada, sosistavad kurjad keeled. Otsib seda teadlikult. Aga miks? Kuulujuttude laine tutvuskonnas käib ohtlikult kõrgelt. Lapspruut, tüdrukabikaasa, kes ta on, tüdruk eikuskilt, sõjast, jumal teab, kust? Ivan, kes oleks võinud saada kelle tahes, tõepoolest igaühe. Ehkki jah, „kelle tahes” ta nähtavasti kahjuks ongi saanud. Kõige külmemalt suhtub kuulujuttudesse peigmees ise. Ometi on kõigi pilgud temale suunatud. Kui palju minu, võõramaise pruudi ümber ka ei spekuleeritaks, on see siiski Ivan, kes kõige suurema küsimärgi alla seatakse. Ihaldusväärsetest vendadest viimane, kes on murettekitavalt kauaks vallaliseks jäänud. Samal ajal on nooremad vennad järjepanu abiellu heitnud – pealekauba veel naistega, kelle Ivan omal ajal ära põlgas. Vähemalt niimoodi räägitakse. Minu mehe vennanaised olevat kõik algul Ivani püüdnud, ent lõpuks tuli neil siiski kellegagi tema vendadest leppida.

Ehitud ja väljakannatamatu külma eest kaitseks karusnahkadesse mähitud, viiakse mind kaile, kus arvukad külalised juba külmast sinistena ootavad. Kõigi puurivate pilkude all tõstetakse mind esimesse aerupaati. Naiste silmis aiman ma lisaks kadedusele ka kaastunnet. Nii noor ja juba abielu lõksus, laste sünnitamise vangistuses ...

Neil on kahju? Minust? Neil pole millestki aimu.