Читать книгу Vera - Anne Swärd - Страница 14

Rändrätsep tuli mu mõõte võtma. Olgugi et algul oli mõeldud, et lähen Ivani juurde majapidajaks, pidi mul ju ometi riideid olema. Sain valida kolme kanga vahel, Ivan tellis neist igast ühe kleidi ja lõheroosa bembergist öösärgi, mõned helesinised püksid ja peenest läikivast riidest aluskleidi. Kunagi varem polnud midagi nii siledat mu ihu puudutanud, tundsin end peaaegu alasti, pidin kogu aeg libedat riiet silitama, veendumaks, et see mul ikka seljas on. Mul polnud kunagi varem olnud midagi uut, mis oleks minu jaoks õmmeldud – mitte midagi, mis poleks olnud juba kasutatud ja taaskasutatud, kellelegi väikseks jäänud, kulunud, lapitud, kõrvale pandud ja siis uuesti õmmeldud. Kunagi varem polnud mul nii ilusaid kleite ja ometi ... tundsin puudust teistest kehadest, mis oleksid neid enne mind kandnud, et mu õed oleksid kanga enne mind ära kulutanud.

Iga päev tulid sadamast noored kaluripoisid ja küsisid Ivani. Nende saak ujus soomuste sädeledes ämbris ringi või oli juba fileerituna kalakastis. Ta ostis alati ära, mis pakuti. Poisid olid sõltumata ilmast poole öö ajal tõusnud, oma ohtlikult ebakindlate paadikökatsitega merele läinud ja mõne lahja heeringa pärast oma eludega riskinud, ütles Ivan. Nii et ehkki meil polnud tegelikult midagi tarvis, ostis ta nende saagi ära. Kui kalad hiljem juba haisema kippusid, pidin ma need maja taha maha matma.

Õhtuti kõndis ta mööda randa kalurikülla. Mõnikord võttis ta oma suure veinipunase Austini, sõitis mööda valgeid tolmuseid teid üle rannaniidu ja tuli õhtul hilja ilma autota tagasi. Ta jalutas aeglaselt piki veepiiri, kingad näpus ja pintsak üle õla. Hilisel pärastlõunal, kui peatäis ja väsimus oli välja magatud, läks ta jalgsi tagasi auto järele. Mõnikord tõi ta kaasa sigarette, mida oli võimalik koguni suitsetada, erinevalt tubakast, mida kaluripoisid talle müüsid, need olid kuivad salasuitsud ja põlesid ruttu nagu virvatuled. Sama päeva lehte polnud siin võimalik kätte saada, ainult eilset, nii saigi ta kahepäevase hilinemisega teada, et sõda on lõppenud. Head uudised lasid end siin maailma otsas oodata. Teisalt aga: kui oleks puhkenud uus sõda, siis oleksime me sellest paar päeva õnnelikus teadmatuses olnud. Ja kui üldse lehte ei lugenud nagu paljud siinsed rasket tööd tegevad inimesed, võis jääda mulje, nagu poleks maailma hädasid olemaski.

Olin liiga häbelik, et Ivani nähes supelda. Läksin mere äärde ainult siis, kui teadsin, et teda pole mõnda aega kodus. Võtsin soojal liival riidest lahti, panin selga valge ujumistrikoo, mille ta mulle oli ostnud, ja sumasin vette. Ka siis, kui merel oli suur laine, tegi see mind rahulikuks. Ma ei osanud ujuda, aga sellest polnud midagi, sest mõte uppumisest ei hirmutanud mind. Mõnikord tulid kaluripoisid, kuigi Ivani polnud kodus. Nad olid äravahetamiseni sarnased: heledaks pleekinud juustega, päevitunud, soonilised, kalasoomused nägudel läikimas. Ma ei teinud neil vahet ega teadnud, kui mitu neid on, kuid nad ei tulnud kunagi üksi. Nad vaatasid mind justkui imestades, kustkohast minusugune küll välja on ilmunud – ja eelkõige ... mida mul siia asja on? Nad olid harjunud, et Ivan oli alati üksi. Küsisid tema järele pikkade keeruliste lausetega, justkui poleks nad taibanud, et ma ei saa neist aru. Millest ma aga tõepoolest aru ei saanud, oli see, miks Ivan ei võinud neile ei öelda. Nad leiutasid pidevalt uusi asju, mida Ivan pidi ostma. Väike rühm varustas teda kõigega, mida ta ei vajanud: poolvärske kalaga, hapupiimapudelitega, kaljaga, õllega, mürgiselt säravate moosipurkidega, äsja lastud jäneste, põldpüüde, metstuvidega. Naaritsa- ja oravanahkadega, petrooleumiga, suulakke kleepuva magusa saiaga, puukottidega, kodus sulatatud rasva, vahaküünalde ja köitega. Sageli ka pudelitega, mis arvatavasti olid kaugel mere peal omanikku vahetanud.

Nad olid harjunud kõike kätega mõõtma, alati kasutuskõlblik ühik oli kahest pihust moodustatud „kamalutäis”. Pärast seda, kui Ivan oli maksnud neile terve varanduse – seda võis poiste näost välja lugeda, Ivan ei mõistnud sugugi raha väärtust nende maailmas –, kutsus ta nad natukeseks verandale istuma. Pakkus neile klaasikese napsi, ehkki nad ei paistnud selleks veel sugugi piisavalt vanad, või siis „nähtud vaeva eest” sigaretti, kuigi poisid olid tulnud ju täiesti kutsumata.

Neile ei meeldinud, et ma seal olin, nad näitasid seda selgelt välja kohe, kui Ivan mind üksi jättis. Eriti siis, kui nad nägid mind tegemas töid, mille eest nad ise oleksid meelsasti mõne kopika teeninud. Nad seisid ja vahtisid provotseerivalt pealt, kuidas ma puid lõhkusin. Vähemalt seda tööd ma oskasin. Mõnikord tundus, et nad tulidki ainult mind vaatama. Ilma et oleksid mulle abi pakkunud, aga seda ma ju ei tahtnudki. Mida raskem töö, seda parem, aga ennekõike oli õuetöö ettekäändeks, miks mitte majja minna. Ei, ma tõepoolest ei tahtnud tuppa minna, aga lõpuks polnud mul valikut. Sellisest majapidamisest, millega Ivan harjunud oli, ei teadnud ma midagi. Kui kaua õnnestub mul varjata, et ma ei oska mitte midagi sellist, mida ta minult ootas? Särgi tärgeldamine oli minu jaoks tundmatu kunst, söögitegemine piirdus minu varasemas elus naeriste keetmisega. Mõtlesin, kuidas küll minu õed oleksid naernud, kujutledes mind köögis tegutsemas, põll ees ja juuksed kinni pandud. Ivan poleks saanud halvemat valikut teha, see tuli piinlikult varsti ilmsiks. „Mida meile siis täna pakutakse?” küsis ta, mitte enne, vaid pärast seda, kui olin talle taldrikule tõstnud raskesti määratletava olluse, mis pidi endast tema õhtusööki kujutama. Kõrbelõhn heljus pidevalt toas ja mul oli kogu aeg hirm, et tal saab sellest kõigest kõrini. Ainus põhjus, miks ma olin säärase jätkusuutmatu asjakorraldusega nõus, oli see, et mul polnud kuhugi mujale minna. Isegi kui see oli ajutine, oli see vähemalt samm edasi. Tagasi pöörduda ma ju ei saanud.

Ta suhtus minu kokandusalastesse ebaõnnestumistesse üllatava rahuga, justkui oleks tal köögiteenistuse asemel minu jaoks juba hoopis teine plaan välja mõeldud. Ent minu päevad tema juures olid ju nagunii loetud. Oli vaid aja küsimus, millal ta avastab, mida ma tema eest olin varjanud.

Sama hästi võisin üles tunnistada enne, kui ta ise seda taipab. Kasutasin juhust ühel päeval, kui õues puid lõhkusin. Ema ütles mõnele meist tütardest kirvest ulatades alati, et kui omale puid lõhkuda, siis soojendab see sind kaks korda. Sul ei hakka tööd tehes külm, ükskõik, kui palju lund maja ümber mägedes ka ei oleks. Kuid siin oli suviselt soe, ma seisin Ivani puukuuris ja lõhkusin, kuni juuksed tõmbusid higist lokki ja kleidiselg oli ristluudeni märg. Talle meeldis seda vaadata, paistis, et see tegi talle nalja. Ehkki mõnikord andis ta mulle märku veidi ettevaatlikum olla. Puulõhkumine võis ehk minu probleemi lahendada ... see mõte oli mulle mõnikord pähe tulnud, ent seni polnud see aidanud. Nii et nüüd tuli mul oma saladus avalikuks teha. Olin kindel, et see maksab mulle töökoha tema juures, minu ainsa varjupaiga. Aga kui ma üles tunnistan, enne kui ta ise seda taipab, siis võib-olla ei saada ta mind nii kiiresti minema.

Ta seisis õhtupäikeses puukuuri ees, valmis külasse sõitma, jahe ja korrektne oma puldankingades ja säravvalges särgis, mis oli otsekui vihje tema arstikutsele. Takerdusin hetkeks oma mõtte juures. Kaalusin poolt ja vastu asjaolusid, enne kui kahe kirvehoobi vahel julguse kokku võtsin ja asjast ettevaatlikult juttu tegin. Kas tal on ehk mingi võimalus mind aidata? Vabastada mind sellest lapsest? „Ma lihtsalt ei saa ...” pomisesin ma, julgemata talle otsagi vaadata. Lõin ühe paku kaheks ja tundsin, kuidas kleit selga kinni kleepub. Kõigest hoolimata oli ta ju vastava eriala arst. Kindlasti on paljud naised temalt sama palunud, märksa vähem tõsiselt võetavatel põhjustel kui need, mis ma talle kokku valetasin.

Ta astus sisse ja võttis mul kirve käest. Justkui peaks ta mind poolearuliseks. „Kui sa lapse alles jätad ...” ütles ta minu käest võetud tööriista silmitsedes ja riputas selle siis puukuuri kõige kõrgema konksu külge, kuhu ma ei ulatunud. Ta läks uuesti välja päikese kätte, nagu tahaks ta enne lause lõpetamist meie vahele teatud distantsi tekitada: „... siis hoolitsen teie mõlema eest.” See lubadus oli nii tohutu, peadpööritavalt suur. Tema jaoks nähtavasti siiski mitte, ta seisis oma puldankingades kindlalt maapinnal, keerutas kuldkella randme ümber ja lükkas laubale kippuvad, kenasti lõigatud tuhkblondid juuksed päevitunud käega tagasi. Oleksin pidanud vist mõtlema, et see käigu pealt antud lubadus on liiga hea, et tõsi olla, ent selle asemel püüdsin hoopis tulevikku ette kujutada: kuidas ma jään siia, liivaluidetel kõrguvasse majja, ma pean loomulikult üle kolima Ivani magamistuppa, ja laia voodi jalutsis hakkab seisma häll lapsega. Viimane mõte oli murettekitav, aga pakkumine kehtis ju mõlema või ei kummagi kohta, see oli selge.