Читать книгу Vera - Anne Swärd - Страница 11

Enne kui kõik möödas on, saab tähisest detsembriööst sinakas koidik. Ettevaatlikult hahetavas hommikuvalguses on torm vaibunud ja oleme lõpuks ometi tagasiteel maismaale. Peost väsinud külalised viiakse tagasi lahtistes paatides, mina sõidan koos oma värske mehe ja ämmaga jäämurdjal. Siin on ka Vanna, pisike kohmaka karakullkasuka all tihedalt keha vastu surutud. Ta istub sirge seljaga kapteni kajutis seina külge kinnitatud koil, ilme läbitungimatult rahulik ja tühi nagu pärast katastroofi.

Ma pole tüdruku nägu veel näinud. Laenatud sinirebasekeebi seest, kuhu ta kiiresti mässiti, paistab vaid juukseudemetega kaetud peanupp. Mulle öeldi, et see on tüdruk, praegu sellest piisab, mul pole vaja teda näha. Küll tuleb veel aeg, mil ma olen sunnitud talle silma vaatama, aga kõigepealt on mul vaja hinge tõmmata, maismaale jõuda, jõudu koguda. Kogu reisi vältel laman ma sisse pakitult nagu surnu oma viimsel teekonnal, raskete karusnahkade all mõnusalt uimane. Vahin koidikutaeva jäärohelist avarust, mis meie kohalt aeglaselt üle liigub. Kuulan jääpankade raginat vastu laeva külgi. Botnia laht, perekond Ceder ... kuidas ma siia sattusin? See maailm on nii ebatõeline, et teekond siia hakkab minu selja taga piirjooni kaotama.

Valu on taandunud tänu mingile Ivani antud pulbrile. Peagi õpin seda tuimust lähemalt tundma. Mind kantakse maale ja tuuakse ellu tagasi. Nad ütlevad, et mul on visa hing. Jah, mul on visa hing, kas ma seda ise tahan või mitte.