Читать книгу Loodame parimat - Carolina Setterwall - Страница 10

Ma ei peta sind kunagi, ütled sa ja vaatad mind voodis mõne sentimeetri kauguselt. Huvitav, kas see tähendab, et ainult mind ei peta, või jagasid praegu laiemat moraalset tõekspidamist. See ei ole selge. Sinuga on tihtipeale nii. Sa ütled midagi, ilma keerutamata, nendid midagi, mis kõlab lihtsalt, aga tekitab minus lisaküsimusi, mida ma ei julge veel esitada. Minu meelest on see põnev. Sa oled huvitav inimene ja sa meeldid mulle. Väga.

Me lebame alasti sinu lagedas, peaaegu mööblivabas korteris Hornstullis Långholmsgatanil. Aknad on ainult ühele poole, tuuletõmmet tekitada ei saa ja on kohutavalt palav. Pole kardinaid, et varjuks ette tõmmata, päike sirab päevad läbi. Aga me oleme sinu juures, sest siin tunned sa end kõige paremini. Ja mina ei ole väga nõudlik. Oleme nüüd siin tihti. Sinu korteris, sinu voodis, alasti.

Järgmisel päeval pärast esimest õhtut maandume siia pärast veel üht pidu, mille veetsime kokkupõimununa, seekord tänavakohvikus diivanil teki all. Paistis, et kaua pole enam võimalik venitada, mulle piisas ühest ööpäevast, et tõestada, mida ma nüüd tahtsingi tõestada, ja ilmselt jätkus sellest ka sulle. Mina pomisen „ahah, vat kui tore“ ja mõtlen kordadele, kui ma ise teist petsin. Mõtlen, et sellist asja on raske lubada, aga arvan, et see on ilus seisukoht. See ütleb midagi sinu kohta. Ma tunnen sind nüüd kaks nädalat. Sa äratad minus ääretut huvi, aga ohjeldan end. Püüan mitte küsida rohkem kui sina minult, minu kohta. Ja sa ei küsi eriti midagi. Nii et hoian ka ennast tagasi.

Esimest korda sinu juures küsisin, kas sa oled siia äsja kolinud. Siin ei olnud eriti asju. Tühi esik, elutoas diivan, telekas ja nurgas väike kirjutuslaud. Sellel arvuti, millel ja millelt sa töötad, ja väikesi märkmeid täis märkmepaberid. Sul on ilus käekiri, tähed väikesed, isegi trükitähed on väikesed. Tookord ma ei saanud aru, aga nimed paberitel kuulusid sinu klientidele, produktsioonifirmadele. „Backup Callboy“ seisis ühel. „Tee Annelie’ meil korda“ teisel. „Server Camp David“ kolmandal. Ühel paberil seisis trükitähtedega lihtsalt „EI KUNAGI ENAM“. Kui küsisin, mis see tähendab, siis sa vastasid, et see on meeldetuletus iseendale, et ära võta nii palju tööd nagu aasta tagasi. Rääkisid, et tapsid end peaaegu ära. Töötasid ööl ja päeval ja kaotasid hulga kilosid. Sedasi ei tee sa enam kunagi. Ma vastasin, et ka mina töötan palju ja minu töö tähendab palju õhtuid ja öid. Selle peale ütlesid sina, et „aga tule sealt siis ära“, nagu oleks see kõige lihtsam asi maailmas. Nagu ei avaldaks minu töö sulle mingit muljet. Ma usun, et siis armusin sinusse veelgi enam.

Magamistoas: voodi ja tõstepink. Kõik. Ei vaipu põrandal, ei kardinaid akende ees, seinal vaid plakat, kus pilvelõhkuja kõrval ripub üksik pilv.

Kui küsisin, kas oled sinna just kolinud, siis ei saanud sa nagu aru, et miks ma küsin. Sa vastasid, et oled siin elanud kaheksa aastat. Sinu jaoks oli korteris piisavalt palju asju. Ütlesid, et lapsepõlvekodus olid igal pool vidinad ja sa ise nii ei taha. Et asjade kogumisest, vidinatest ja tolmust tekib sul paanika. Ma mõtlesin, et võib-olla oled selle kõigega jõudnud ekstreemsele tasemele ja kas sa tõesti kasutad korrapäraselt tõstepinki? Minu meelest oli sul imelik keha. Minu meelest muutis see sind huvitavaks.

Praegu piisas sellest, et sul on ainult voodi. Siin veedame õhtud, ööd, hommikupoolikud ja osa nädalavahetustest. Kui süüa tahame, siis läheme välja, kui välja läheme, siis jalutame palju. Siis hoiad sa mul ümbert kinni ja ma armastan, et sa oled pikk. Mulle meeldib sinu käsi ümber mu piha ja loodan salamisi, et kui jalutame piki Årstavikeni kallast minu elukoha, Skanstulli, ja sinu elukoha, Hornstulli vahel, siis kohtame inimesi, keda ma tunnen. Tahan, et mind sinuga nähtaks. Tahan, et mu sõbrad ja tuttavad kogemata meile sülle jookseksid. „Oi, kes see on,“ tahan ma, et nad sosistaks, kui edasi lähevad. Kui ilusad nad koos on, peaksid nad ütlema. Ma olen uhke, et kuulun sulle, kuigi me ei ole sellest veel rääkinud, teen ma just seda. Kuulun sulle.

Esimesest korrast peale oleme nüüd kohtunud umbes üle päeva ja kui me ei kohtu, siis tšätime ja messime palju. Olen sinu kohta juba palju asju teada saanud. Sulle ei meeldi telefoniga rääkida. Kirjalikult ja päriselus oled sa kaks erinevat isikut. Kirjutades oled karm ja tahad kiiresti asja juurde jõuda ja jutu ära lõpetada. Kohtudes oled soe, hooliv, lõbus, füüsiline ja naeruhimuline. Sulle meeldib musitada ja mul käest kinni hoida, isegi siis, kui me ei ole voodis. Ja tõepoolest, sa kannad läätsi. Need muudavad sinu säravsinised silmad veel sinisemaks, sest on üsna paksud. Ilma läätsedeta näed üsna halvasti. Õhtuti üksi kodus olles võtad läätsed ära ja paned ette prillid, mida sa vihkad, aga mulle need meeldivad. Prillid on viltuse kujuga ja sobivad hästi kokku sinu naeratusega. Sinu juures on kõik natuke viltuse kujuga. Sinu juures on kõik väga ilus.

Hommikuti lahku minnes ei taha sa tavaliselt uue kohtumise plaane teha. „Kuuleme,“ ütled sa ja ma ei julge küsida, millal. Sa ei küsi kunagi minu plaanide kohta ja mina tunnen, et olen pealetükkiv, kui neist räägin. Mulle avaldab sinu kahetisus muljet. Sa oled terviklik ja vastuoluline. Korraga nii eemal kui ka lähedal. Sa oled vaheldumisi väga ligidal ja kaugel. Kui me ei näe, siis mõtlen sinu peale enam-vähem kogu aeg. Ootan, et sa endast märku annaksid ja enne seda tunduvad tunnid igavikuna.

Aga sa annad endast märku. Sa annad endast alati märku. Kui ootan paar tundi, siis tuled varsti tagasi. Hakkan sinu rütmi ära tundma. Hakkan ära õppima, kuidas sinu maailmas elada. Ma olen sinusse nüüd armunud. Raske on täpselt öelda, kas selleks kulus kaks nädalat või kaks päeva.