Читать книгу Loodame parimat - Carolina Setterwall - Страница 12

Sul on homme sünnipäev ja sa ei taha sellest rääkida. Ütled, et sinu meelest on sünnipäevad mõttetud ja kindlasti ei tohi ma mingit kinki osta. Räägid, et sünnipäev tekitab ängi, kuna meenutab sulle aja kaduvust ja sa pole viimastel aastatel hakkama saanud millegi erilisega. Arvad, et ajatähisena tuletab sünnipäev ebamugavalt meelde, mis on sinu vead inimesena. Ma küsin, milliseid vigu sa silmas pead, aga sa hakkad nihelema ja tahad jutu ära lõpetada. Ütled, et oled nüüdseks juba liiga palju aastaid teinud ühte ja sama tööd, elanud samas kohas, teinud umbes samu asju. Ma mõtlen, aga ei ütle, et sa oled imelik. Nii on ju kõi-gil, keda ma tunnen. Sellegipoolest tähistavad nad oma sünnipäeva. Ja sa kohtasid nüüd ju mind. Me ju oleme peaaegu koos? See on uus asi, suur asi, kui üldse? Huvitav, miks sina niimoodi ei mõtle?

Meil saab varsti neli nädalat ja ma olen mures, et ei tea, mida sulle sünnipäevaks kinkida. Imelik on alustada suhet ilma, et ei teeks teineteisele sünnipäevakingitusi. Otsustan, et midagi pead sa saama, aga ei tea, milline tase sobib inimesele, kes ühest küljest ütleb, et ei taha sünnipäeva tähistada, teisest küljest aga on ilusaim asi, mis minu elus on juhtunud viimase kümne aasta jooksul. Tasakaalu saavutada on raske ja püüan leida vihjet millelegi, mis sind rõõmustaks, mis sul puudu oleks ja mida sa vajaksid. Midagi parajat.

Korter ei paljasta küll, mida sa vajad või tahaksid. Tundub, et sulle meeldib elada lagedas ruumis. Kunsti ei julge ma sulle kinkida. Ka mööblit mitte, me oleme olnud koos vaid mõne nädala ja see oleks liiga suurejooneline. Võib-olla mõni köögiriist? Nii kohutavalt igav. Hei, siit tulen mina ja mu armastus ja … praepann. Jääb ära. Kaalun riideid, aga kahtlustan, et oled nõudliku maitsega ja kui valesti valin, siis viid asja poodi tagasi. Ma võtaksin seda isiklikult ja oleksin puudutatud. Sinu garderoob on peaaegu sama lage kui su korter, meie tutvuse jooksul olen näinud sinu seljas vaheldumisi kolme ruudulist pluusi, paari valget t-särki, tumesinist dressipluusi ja paari-kolme paari erinevaid teksasid. Mõtlen tihti, et sul on fantastilised teksajalad. Sul on üldse kõige ilusamad teksajalad, mida olen näinud. Miks sa küll nende jalgadega teksamodell ei ole. Lähen endast välja. Otsustan, et ootan riietega, kuni tunnen sind natuke paremini.

Piilun su vannitoakappi ja ega imesta, et see on peaaegu tühi. Lõhnaveepudel on aga päris täis. Šampoonid ja seebid on tagasihoidlikud. Ma ei kiirusta su vannitoast minema. Sa veedad siin palju aega.

Sulle meeldib duši all käia ja pesed end päeva jooksul mitu korda. Ütled, et duši all tulevad paremad mõtted. Leiad lahenduse nii töistele kui ka teistele, pigem eksistentsiaalsetele probleemidele. Kui on aeg duši alla minna, siis võib juhtuda, et sa lihtsalt ütled seda ja kaks sekundit hiljem kaod vannituppa ja jätad mu voodisse või diivanile lebama või istuma, keha ikka veel sinu oma järgi vormunud. Sa pole mind kunagi duši alla kaasa kutsunud ja ma pole tahtnud peale käia. Paar korda olen vannitoa ust paotanud ja näinud sind seismas, seljaga minu poole ja alasti, sinu pikad ja minu meelest täiuslikud jalad ja taguots minu poole keeratud, veejuga su rinnale suunatud ja pilk valgel kahhelseinal. Sa ei näinud mind ja hiilisin tasakesi minema, tagasi oma kohale diivanil. Lehitsesin niisama mingit raamatut või näppisin telefoni, et poleks näha, kui väga meeleheitlikult ma sind tagasi ootan. Nüüd mõtlen, et võib-olla tahad sa vannikardinat. Või kallist ja luksuslikku seepi. Heidan need ideed kiiresti kõrvale, kõik tunduvad mõttetud.

Sinu sünnipäev on neljapäeval, nelipühi ja pikk vaba nädalavahetus on ukse ees. Ärkame, nagu tavaliselt, kokku põimununa, seljataga alkoholirohke öö, eilsed riided kortsus hunnikutes voodi otsa taga põrandal. Eile käisime esimesi kordi koos väljas ja ärgates loendan mõttes neid, kes meid nägid. Olen uhke, et kuulun sulle, et olen naine, kelle sina, pigem üksik hunt, nagu sa ise ütled, on valinud, et hoida avalikes kohtades ümbert kinni. Naine, keda sa suudled, kellega koos naerad. Mõtlen, et küllap me särame koos. Me mõlemad oleme pikad ja kõhnad, oleme pigem huvitavad kui klassikaliselt ilusad. Kujutlen, et torkame massi seas silma ja üle selja jookseb mõnuvärin.

Sina magad, mina hiilin kööki, teen paar võileiba ja kallan klaasi mahla. Kandikut ei leia, saan aru, et see oleks olnud hea kink. Ostsin hoopis ahjuvormi. Ükskord sa ütlesid, et oskad küpsetada fantastilist õunakooki ja et kui sa seda mulle ühel päeval teed, siis ma neelan keele alla. Lõpuks mul paremat mõtet ei tulnudki. Ostsin ühe pehmes köites lõbusa raamatu asjadest, mida pidid ära õppima gümnaasiumi ajal, aga arvatavasti oled unustanud, ja ahjuvormi. Häbenen oma kinke, aga nüüd on nad seal apelsinimahla ja võileibade kõrval. Ma peidan oma häbi võimalikult hästi ära, tõmban sügavalt hinge, astun magamistoa poole ja hakkan laulma.