Читать книгу Loodame parimat - Carolina Setterwall - Страница 15

Sa lamad voodis ja ma silitan su põske. See ei ole nagu sina. See on üks keha, sinu keha, aga sina ei ole siin. Arst oleks nagu su nahatooni parandanud, võib-olla on sul puuder põskedel. Sinu silmad on nüüd kinni ja keha katab tekk. Jalutsist ei paista enam jalga. Sa lamad seal ja oled surnud ja ma mõistan, et mõte on selles, et minu viimane mälestus sinust oleks ilus, nagu sa siin rahulikult lamad. Ma tean ka seda, et see ei ole võimalik. Sa oled nüüd vaid keha. Üks keha, mille arst korda seadis, et meie saaksime hüvasti jätta.

Sa ei näe enam enda moodi välja. Sa näed välja nii, nagu kõik teised, keda ma olen surnuna näinud. Sa näed välja nagu mu isa ja vanaema, kui nemad surnud olid. Sa lamad seal, sile ja vaikne. Sirge, jahe, kahvatu ja … ära. Teadsin juba enne seda, kui su vend mu voodi juurde juhatas ja ma silmad avasin, et sa niimoodi välja näed. Ja ma tean, et ma ei mäleta sind surnuna sellisel moel. Ma olen sind surnuna juba näinud. Siis olime ainult sina, mina ja Ivan.

Ma tunnen sinust puudust sellisena, nagu sa nägid välja hommikul. Ma tunnen puudust sinu kortsus põsest, sinu poolavatud silmast, sinu jahedast pahkluust ja sinu imelikust otseti asendist vastu patja. Ma tunnen sinust puudust, nagu sa äsja välja nägid. Ma tunnen puudust sellest osast sinust, mis oli isiklik, viimasest silmapilgust, kus olime ainult meie.

Ma silitan sinu põske ja sosistan oma hüvastijätusõnad. Vaatan end kõrvalt, kui ma seda teen, ja häbenen, et ei ma rohkem ei nuta. Nüüd nutab sinu vanem vend, esimest korda pärast siia jõudmist nirisevad pisarad mööda tema põski. Ta hoiab pisaraid tagasi, kui sinuga räägib, aga hääl jääb nutuseks. Ta kummardab sinu poole. „Head aega, väikevend,“ ütleb ta. Suudleb sind laubale. „Minu väikevend,“ sosistab ta. Kallistab sind ettevaatlikult, ei tõsta tekki ega puuduta su käsi. Matab oma näo sinu näo kõrvale patja. „Mu kallis vennaraas,“ kostab padja seest.

Ma keeran pilgu ära, tunnen, et olen ees, nagu keegi, kes tükib intiimse hetke vahele. Ma tahan ära minna. Ma teadsin, et tunnen niimoodi. Ma tegin seda kohusetundest. Nüüd on see tehtud. Sinu vend silitab viimast korda su põske. Me astume toast välja ja see on viimane kord, kui ma sind näen.