Читать книгу Loodame parimat - Carolina Setterwall - Страница 4

E-kiri tuleb siis, kui ma diivanil last imetan. Põhimõtteliselt on see ainus asi, mida ma praegu teen. Annan rinda, istun nii vaikselt, kui suudan, magav laps süles, surmani hirmul, et ta jälle ärkab ja nutma hakkab. Annan veel natuke rinda, istun jälle tasakesi, püüan magavat last sülest ära panna, et käia duši all või midagi süüa, see ei lähe mul õnneks, istun diivanile tagasi, annan rinda. Iga jumala päev. Kui e-kiri tuleb, on Ivan vaid kolmekuune. Sa jõudsid mingi oma töö pealt tagasi, milliselt, pole mul aimugi, sest sa räägid oma otstest väga vähe. Reklaamfilmi produktsioonifirmad või sama valdkonna vabakutselised režissöörid kasutavad sinu tehnilisi oskusi. Kui ma küsin, kuidas päev läks, siis sa ütled, et see on nii igav, et ma ei viitsiks niikuinii kuulata. Kunagi ma käisin peale, aga olen alla andnud. Eks sa ise otsusta, kas tahad oma töödest rääkida või mitte.

Mina ise imetan. Töölt koju tulles saadad mulle sõnumi ja küsid, mida õhtuks süüa osta, sa hoolitsed nüüdsel ajal kodus peaaegu kõige eest. Töötad, käid poes, teed süüa, koristad, mängid meie kassiga, kes on Ivani tulekust peale tagaplaanile jäetud. Trenniga oled praegu pausi teinud. Mina imetan ja imetan. Ning ühel mai alguse neljapäeval kohe pärast ühte pärastlõunal tuleb sinult e-kiri.