Читать книгу Loodame parimat - Carolina Setterwall - Страница 14

Me oleme terve päeva jalutanud ja pärast lõunat ütlesid sa, et see on parim sünnipäev, mis sul on olnud. Tantolundenil peame piknikku ja sa hoiad mul käest kinni. Seal märkasid sa esimest korda, et ma närin küüsi. Sa vaatasid mu küüsi, neid kehaosi, mida ma enda juures kõige rohkem häbenen, mis kõnelevad mu närvilisusest ja puudulikust enesekontrollist, aga tundus, et see ei ole sulle vastik. Sa uurisid, musitasid, silusid mu lühikeste küünte sakilisi servi ja ütlesid natukese aja pärast pigem nentides, mitte süüdistades, et mul on kitarrisõrmed.

Mu süda tagus häbi pärast ja tundsin, kuidas ma punastan. Ma vihkan, kui keegi minu sõrmi lähedalt uurib, aga nüüd tegid seda sina ja seda oli vaja teha. Minu eesmärk on, et mina ja minu sõrmed on sinu elus pidevalt korduv moment. Tegelikult tahan ma, et minu sõrmed oleksid nüüdsest peale sinu kehaga kontaktis kogu aeg.

On pärastlõuna ja äkki su meeleolu muutub. Ma ei saa aru, mis juhtus. Enam sa ei naera, kui ma nalja teen ja üha sagedamini jääb sinu pilk õhku rippuma. Samamoodi sinu panus meie vestlusse. Sa nagu juurdleksid millegi üle. Ei hoia mul kõndides enam ümbert kinni. Ma näen vaeva, et olla endiselt elevil, räägin rohkem kui enne, teen rohkem nalja kui enne, aga sa ei ole enam minuga. Püüdes saavutada kontrolli olukorra ja ülejäänud päeva üle, pakun ma välja, et läheks ühe meie ööklubi juurde kuuluvasse tänavakohvikusse, sööks õhtust ja võtaks paar jooki. Seal mängib täna bänd, mille lauljat ma tunnen ja loodan, et ta meeldib sulle. Hakkan rääkima selle laulja fantastilisest häälest, viitan Neil Youngile, jutustan haaravaid anekdoote laulja eraelust. Sina vaatad mind, äkki kohal olles, ja katkestad mu jutuvada.

Kui sulle sobib, siis ma läheksin täna koju ja oleksin üksi, ütled sa.

Absoluutselt, see on okei, loomulikult, vastan mina. Natuke liiga entusiastlikult. Tegelikult ei arva nii.

Siis käib kõik ruttu, õhtu on lõppenud, see on juba ära otsustatud, me leppisime kokku, et läheme lahku, ja miks mitte see kohe ära teha. Tundub, et mõtled nii. Mulle paistab, et sa tun-ned kergendust. Hornsgatani küürul saan kiire põsemusi ja juba näen, kuidas su selg ja pikad perfektsed teksajalad kiirel sammul kodu poole liiguvad. Sa paned kõrvaklapid kõrva ja tõmbad kapuutsi pähe. Mulle paistab, et su sammud on nüüd kergemad, selg tundub lausa õnnelik. Seisan seal ja vaatan sulle järele, valmis lehvitama, kui peaksid ümber keerama. Sa ei keera ümber. Sinu siluett kaob mööda Hornsgatanit eemale ja kui sa oled nii väike, et jääd möödujate varju, siis keeran ka mina ringi. Mul pole aimugi, mis just juhtus ja ma ei tea, millal me uuesti ühendust võtame.

Ma lähen välja ja tähistan su sünnipäeva ilma sinuta. Kohtun tänavakohvikus paari sõbraga ja ülejäänud õhtu ja öö ei mõtle muule. Minu hea tuju on kadunud nagu tina tuhka. Ilma sinuta ei ole mul enam lõbus. Ja nüüd on oled sa kodus. Usun ma. Paistis, et sa rõõmustasid, et pääsed koju, rõõmustasid, et saad must eemale. Mul on tunne, et ühendust võtad sa alles homme. See teeb haiget.