Читать книгу Loodame parimat - Carolina Setterwall - Страница 11

Kiirabi on kohal ja sealt väljunud sõbralik mees oli korteris vaid paar minutit. Ta tuleb minu ja Ivani juurde ja ütleb, et mul oli õigus, mu elukaaslane on surnud. Ütleb, et kui see kuidagigi lohutab, siis tundub, et ta suri valutult ja see juhtus une pealt rahulikult. See ei lohuta.

Päästetöötaja palub mul korterisse tulla. Ma tean, et peaksin minema, ma tean, et peaksin vähemalt Ivanil mähet vahetama, aga ei suuda liigutada. Ma ei taha sinna enam kunagi minna.

Helistasin su vennale ja tema helistas su vanematele. Helistasin oma kasuemale ja kõik tulevad praegu siia, nad kihutavad siia kohtadest, kus nad äsja olid alustanud täiesti tavalist esmaspäeva. Ma ütlen päästetöötajale, et tahan siin väljas istuda, kuni jõuab kohale mõni tuttav inimene. Ta ütleb, et see on okei. Räägib, et politsei on teel ja rõhutab, et noorte inimeste äkilise surma korral on see standardprotseduur. Ärgu ma arvaku, et mind kahtlustatakse või et on toime pandud kuritegu, vaid nad lihtsalt peavad niimoodi toimima. Ta ütleb veel palju asju, aga ma ei suuda neid jälgida, sest nüüd tuleb välisuksele üks naaber. Tal on laps kaasas ja laps vahib, kuidas me postkastide juures pingil istume. Mina pidžaamas, Ivan kõhukotis, päästetöötajal tumerohelise fliisi peal erekollane vest. Laps vahib meid uudishimulikult ja küsib emalt, kes me oleme, mis on juhtunud, mis meie nimed on. Ma ei vasta. Ei vasta ka lapse ema. Vait on ka päästetöötaja. Naaber kiirustab minema, võtab lapse sülle, vaigistab küsimused ja astub kiiresti tänavale. Ma vaatan trepikoja halli betoonpõrandat. On tunne, et mul ei ole enam kodu.

Politseinikud jõuavad kohale sinu vennaga ühel ajal. Ma ei tea, kuidas ta suudab, aga mingil moel õnnestub tal olukorra juhtimine üle võtta. Võtab mul tugevalt ümber õlgade ja suunab korterisse. Ma ütlen, et magamistuppa ma enam ei lähe. Ta ütleb, et seda pole vajagi, et olgu ma köögis. Politseinikud tahavad mulle seal paar lühikest küsimust esitada.

Köögis vaatavad politseinikud läbi meie ravimikappi. Üks ütleb teisele, et siin on nii palju asju, et ei tea, kust alustada. See naine vaatab mu käsimüügiravimina ostetud Ameerika unetablette ja küsib, kelle omad need on. Ütlen, et minu ja tunnen piinlikkust, et olen aastate vältel nii palju rohtusid kogunud. Et ma kogun just USA päritolu tabletipurke. Et ma ei ole neist tablettidest peaaegu ühtegi tegelikult võtnud, aga igal New Yorgi reisil olen ostnud uue purgi. See ei kõla normaalselt, kui proovin seda politseinikele selgitada. Seda saab teha ainult hull inimene. Politseinikud noogutavad ja otsivad edasi. Vaatavad sinu rohtusid ja küsivad, kas ma olen sinu juures viimasel ajal märganud midagi imelikku. Ma vastan, et ei ole. Politseinik küsib, miks meil on kodus unerohud, mida saab vaid retsepti alusel. Ma vastan, et arst kirjutas, et saaksin magada, kui olen liiga palju öid järjest Ivaniga üleval olnud. Räägin, kuidas laps rinda võtab ja et tal tekivad öised hirmuhood ja et mul on tema ärkamiste vahel raske uuesti uinuda. Ma palun, et politseinik teeks tabletikarbi lahti, et ta näeks, et ma pole sealt võtnud ühtegi tabletti, et kõik on alles. Minu jaoks on tähtis, et ta seda näeb, et ma ei ole ühtegi võtnud. Kui ta pakendi avab, siis tuleb mul korraga hirm. Mõtle, kui tabletileht on tühi. Mõtle, kui sa oled endalt elu võtnud. Seda mõtet mõtlen esimest korda. Politseinik avab justkui aegluubis väikese karbi, mille küljel on punane ohukolmnurk. Kõik tabletid on alles.

Politseinik teeb märkmeid ja tõstab rohupurgid ükshaaval lauale. Küsin, millal nad valmis saavad ja politseiniku hääl pehmeneb, kui ta vastab, et varsti, nad peavad ainult selle siin ära tegema. See on standardprotseduur.

Nüüd astub kööki mu kasuema. Tund aega tagasi, kui helistasin, hüppas ta Uppsalas kohe autosse ja sõitis siia. Niikaua kui mina teda tunnen, nüüdseks juba ligemale 30 aastat, on ta olnud tegus naine. Kui ta mind politseinike kõrval köögilaua ääres kallistab, hakkan täna esimest korda nutma. Nutab ka kasuema. Ma libistan end tema kindlate käte vahelt välja, ütlen, et ta peab nüüd Ivani võtma, et laps peab hommikust sööma ja tal on vaja mähet vahetada, et mina ei suuda praegu veel midagi teha. Kasuema saab aru ja teeb seda, mis mulle hetkel kõige rohkem abiks on. Kui ta Ivani mu sülest võtab, siis panen tähele, et olen hoidnud kätt peaaegu kramplikult ümber kõhukoti. Minu käed ei tea, mida nüüd peale hakata, kui Ivan ei istu kõhukotis mu süleluses. Mul on süda paha. Kasuema kussutab Ivani, kui too nutma puhkeb, paneb talle kuiva mähkme, mängib temaga köögilaua selles nurgas, kus ei ole politseinikke ega tablette, ja ütleb, et mu pärisema on ka teel. Istun elutoa diivanile ja kuulen Ivani naeru ja näen silmanurgast, kuidas kasuema küünitab politseiniku selja tagant külmkapist lapsetoitu võtma. Ivan on nüüd hoole all ning mina püüan lõdvestuda ja mõtteid koguda. See ei õnnestu. Ma mõtlen, et ei lähe enam kunagi sinna magamistuppa. Ei kunagi, ei kunagi enam. Muidu on pea tühi.