Читать книгу Loodame parimat - Carolina Setterwall - Страница 9

Ärkan Ivani kõrval pool seitse. Võin öelda, et magasime üsna hästi. Või noh, suhteliselt, aga meie maailmas on see üsna hea. Ivanil täitub varsti üheksa kuud ja kui kolm nädalat tagasi uude korterisse kolisime, siis sai ta oma toa, aga nüüd on tal küll tekkinud öised hirmuhood. Rinda tahab ta öö jooksu kolm kuni kuus korda. Enamasti magan lapse toas madratsil, kuigi olime mõelnud, et saame nüüd ööd jälle kahekesi veeta, sina ja mina. Eile õhtul kümnest üheteistkümneni äiutasin ja lohutasin Ivani, siis imetasin ja tundus, et see ei lõpe kunagi, sina tegid köögis tööd, saatsin sulle tekstisõnumi. Kirjutasin, et jään ööseks jälle poisi juurde ja sina vastasid, et okei ja head ööd. Natukese aja pärast kostis, kuidas sa käid vannitoa ja elutoa vahet. Sa kustutasid tuled, pesid hambad, valmistusid ise ka voodisse minema.

Ma ei uinunud kohe. Hakkasin hoopis telefonis netist infot otsima, kirjutasin otsingusõnaks „väikelapse öised hirmuhood“ ja uurisin hoolega terviseportaali, ajaleheartikleid ja perekooli saiti. Lugesin läbi hulga artikleid ja mõtlesin põhjalikult järele, kas Ivanil võivad juba olla öised hirmuhood – need paistavad tekkivat pigem veidi vanematel lastel – ja jõudsin järeldusele. Ivanil on öised hirmuhood, sellepärast ta öösiti nii palju nutabki. Alati algab see õhtul umbes tund pärast uinumist. Täpselt nagu internetist leitud kirjeldustes. Ma tegin ühest artiklist ekraanipildi ja saatsin sulle sõnumi. „Vaata seda, ma usun, et Ivanil on öised hirmuhood,“ kirjutasin ma. Sa ei vastanud. Magamistoas valitses vaikus. Mõtlesin, et äkki jõudsid magama jääda või loed ega viitsi vastata. Siis jäin magama.

Ärgates on peaaegu väljapuhanud tunne. Kass ei kräununud Ivani ukse taga, nagu ta mõnikord teeb, ja pärast kesköist ärkamist sõi Ivan öö jooksul ainult kaks korda. Ta on heas tujus ja roomab meie ajutiselt asemelt põrandal ukse poole, korterisse seiklusi otsima. Ma võtan ta sülle ja ütlen, et nüüd läheme ja ajame issi üles. Ust avades kohtame kassi, kes laseb endale natuke pai teha, ka tema on äsja ärganud, siis läheme magamistuppa, kus oled sina.

Panen Ivani voodile, et ta saaks sinuni roomata ja sa näeksid teda esimese asjana, kui silmad avad. Ütlen „tere hommikust, issi!“ häälega, mida kasutan siis, kui tegelikult kõnelen Ivaniga, aga jutt on suunatud mõnele täiskasvanule. Enamasti sulle. Ivan võtab sihiks voodi peatsi, aga vaevalt on ta roomama hakanud, kui näen, et midagi on valesti. Sa lamad hoopis teisiti, kui tavaliselt magades. Kõveras ja kookus, külili, sinu nägu on surutud patja. Sinu nahk on teist värvi. Heledam kui tavaliselt. Elutu.

Ma ei julge sinu puudutada sinu pahkluud, mis minu juures jalutsis teki alt välja turritab. Katsun siiski. Pahkluu on jahe. Hele. Minu sõrmede all tumm. Seal ei voola veri. Sa ei ole enam seal. Sa oled surnud.

Nüüd toimub kõik reflekside najal. Ma võtan Ivani sülle ja hoian ühe käega teda, samal ajal kui aju kõik tunded välja lülitab ja hakkan tegutsema ratsionaalselt, ratsionaalsemalt kui kunagi varem. Helistan häirekeskusse ja kui kõne vastu võetakse, siis annan ühe hingetõmbega teada, mis on juhtunud, mis mu nimi on, mis sinu nimi on, kus me elame ja mis on meie uksekood. Te peate kohe tulema, silmapilk, ma ei saa siin rohkem olla, lõpetan ma. Ivan sirutub voodi poole ja ma hoian teda kõvasti, natuke liiga kõvasti, vastu oma puusa.

Häirekeskuse naine palub rääkida aeglasemalt ja katsuda su kaelalt pulssi ja mina ütlen, et sel pole mõtet, aga katsun ikka. Ivan puusal ning telefon õla ja kõrva vahele surutud, otsin vaba käega sinu kaelalt pulssi. Sinu kael on jahe. See ei ela. Ma ütlen naisele uuesti, et ei õnnestu, seal ei ole kedagi, ta ei ela.

Ma ei tea, miks ma seda teen, aga haaran su õlast. Keeran su keha, kuigi tean, et sa oled surnud. Sa oled raske ja ma kaotan tasakaalu ja kukun sulle peaaegu otsa, kui su näo ülespoole pööran. Sinu vasak põsk tuleb padja küljes lahti ja nahk on helekollane ja riide vastas olemisest kortsus. Vastu patja olnud silm on veidi lahti. Sinu sinine silm ei ole nii sinine, nagu oli olnud. See on hall ega vaata enam kunagi mind ega meie poega. Avatud silma nähes lasen su õlast lahti. Sinu keha vajub samasse asendisse, kust selle välja tõmbasin. Sa oled nii surnud, nagu üks inimene saab olla, ja ma pean siit toast minema saama.

Ma ütlen seda häirekeskuse naisele ja lõpetan kõne. Keeran Ivani teki sisse ja sean endale kõhukoti ümber, panen lapse kotti ja võtan kampsuni õlgadele. Panen kassi vannituppa kinni, enne minekut jätan talle veel süüa ja juua. Ma tean, et järgmine inimene, kes korterisse astub, ei ole mina. Kass ei tohi jalga lasta.

Lähen välja. Sõidan liftiga alla, astun õue, istun pingile. Ootan kiirabi. Väljas hakkab valgeks minema.

Nende tulekuni läheb vähemalt pool tundi. Nüüd ma valetan. Nad tulevad paari minutiga, aga see tundub nagu pool tundi. Seal me istume, mina pidžaamas ja kampsunis, Ivan kõhukotis ja tekis, naabrid vaatavad meid, kui lähevad meist mööda tööle ja lapsi lasteaeda viima. Keegi ei ütle midagi. Mõni pöörab pilgu ära, mõni noogutab enne tervituseks. Ma noogutan vastu. Mõistan, et peaksin kellelegi helistama. Ma ei tea, kellele. Helistan su vanemale vennale. Nüüd tuleb kiirabi.