Читать книгу Loodame parimat - Carolina Setterwall - Страница 18

Sinu ema on ilus ja sinu ekstsentrilise isa kõrval jahe. Ka tema silmad siravad sinistena nagu sinul ja su isal. Huvitav, kas see oli see, mida nad teismelistena esimest korda kohtudes teineteises nägid? Kaks paari säravaid helesiniseid silmi, mis kohtusid kuuekümnendate aastate alguses. Ilus pilt, millele mõelda.

Sinu emal on kõrged põsesarnad, punased huuled, kõrges soengus süsimustad juuksed ja pikad tumepunased küüned. Tema keha on sale ja ma jõuan mõelda, et tal on minuvanuse, mitte neli last sünnitanud pensionieelikust naise keha. Ta kannab musta kleiti ja pahkluudeni ulatuvat tumehalli kampsunit. Ta on tõesti elegantne. Tunnen end tema kõrval nagu hulkur. Sinu isa kõrval on tema kontrollitud, väärikas, saladuslik, tähelepanev. Ka tema uurib mind, aga varjatumalt kui su isa, ja mina olen sunnitud väljuma passiivse külastaja rollist, kes ise jälgib. Sinu emaga kohtudes tahan ma anda endast parima. Näidata, mida ma oskan. Mida iganes ma nüüd siis oskan. Võimalik, et olla väärt tema poega.

Meeleolu köögis, kus sinu isa askeldab kohviga ja ema vestleb viisakalt ja sina ise vehid rahutult laua ja külmkapi vahet, jätab mulje, et tüdruksõbra tood sa koju esimest korda. Või selle, kellega sa „ringi hängid“, kui kasutada sinu sõnu. Kõik käivad üksteise ja võib-olla eriti minu ümber kikivarvul. Mõnikord tekib vaikus ja kui keegi rääkima hakkab – enamasti sinu isa – katkestab teda keegi teine – enamasti sinu ema – kes on just kopsud õhku täis tõmmanud, et vaikus katkestada ja ise midagi öelda. Räägi sina. Ei, räägi sina. Ei, räägi sina, ma ei tahtnud midagi tähtsat öelda. Naer.

Mulle näidatakse maja ja räägitakse, kuidas te siia kolisite, kui sa olid kuuene või seitsmene. Enne elasite suures kommuunis fantastilises majas järve ääres. Aga kaheksakümnendatel tahtis kohalik omavalitsus maja ja maad tagasi ja teie saite siin selle koha. Pidi kõlbama. Sinu isa rõhutab, et kommuuni ja hiigelsuure järveäärse maja vastu ei saa mitte miski, aga siia te olete jäänud. Teil on siiski olnud siin üsna tore.

Aknaid varjutavad sajad potililled, see näeb välja nagu džungel. Raaturiiulid on nii täis topitud, et jääb mulje, nagu koosneksid elutoa seinad ainult raamatutest. Tubades liiguvad ringi ülbed kassid, kargavad mööblile ja sealt alla, pikutavad diivanil ning hüppavad köögiaknast rõdule ja sealt aeda. Sinu vanemad loevad üles nende nimed ja iseloomuomadused ja kuigi see on lootusetu ettevõtmine, mul on nimede peale halb mälu, siis püüan meelde jätta. Sinu vanemad armastavad oma kasse, seda on näha. Kirjeldavad nende iseloomu nagu laste oma.

Seinte järgi hinnates armastavad nad ka oma raamatuid. Ma vaatan riiuleid ja leian tuhandeid nimetusi. Läbisegi romaanid, kriminullid, ajaloolised memuaarid, poliitilised raamatud, elulood ja minu lemmikžanr: psühholoogia. Siin on palju psühholoogiaraamatuid. Ilmselt sellepärast, et sinu ema töötab terapeudina. Lehitsen ühte ja sinu isa läheb kööki kohvi tegema. Sina lähed talle järele. Te hakkate rääkima poliitikast. Per Albin Hanssonist ja rahvakodust. „Volksgemeinschaft