Читать книгу Loodame parimat - Carolina Setterwall - Страница 13

Politseinikud läksid minema ja päästetöötajad on teatepulga ehk meid andnud üle kohtuarstile, kes tuli surmapõhjust kinnitama. Ma vähemalt usun, et see on tema ülesanne. Tema jutust õnnestub mul tabada vaid katkeid, sõnad hõljuvad kuskil mu pea ümber ja ma proovin küll kuulata ja aru saada, aga ei õnnestu. Igatahes on kohal üks arst, ta on sinu toas, vaatab su läbi ja hindab, millal sa surid. Miks sa surid.

Nüüd on siin meie juures sinu ema, isa, vanem vend ja vennapoeg. Minu kasuema hoiab läheduses Ivani ja on iga hetk valmis sööstma, kui ma seda vajan. Aeg-ajalt kasuema nutab, ta kaotas mu isa, kui minu väike õde oli sama vana kui Ivan praegu, ja ta mäletab, kuidas see oli. Sellest hoolimata, või just sellepärast, on ta nüüd operatiivne ja praktiline. Teeb seda, mida on kõige rohkem vaja. Keskendub Ivanile. Tegevustele, mis muudavad olukorra kergemaks. Mängib temaga, hoiab tal kõhu täis ja mähkmed kuivad. Toob Ivani minu juurde, kui ta rinda tahab. Viib siis jälle ära ja jätkab oma vaikset tööd.

Sinu isa hakkab aeg-ajalt ulguma, nagu kostaks nutt maa alt. Siis jälle räägib, korrutab asju, tema hääl vallutab kogu toa, ta käib ringi, istub, tõuseb püsti, läheb edasi, püüab mõista. Tahaksin tema ja ta hääle välja lülitada. Arusaamatu, ütleb ta ikka ja jälle. Täiesti arusaamatu. Ma tahan, et ta oleks vait. Sinu ema on vait. Tema pilk on kauge. Minu oma ka. Ma vaatan toas erinevaid kohti, aga ükski ei oma minu jaoks tähendust. Sinu vend on hakanud projektijuhiks ja kaitseb nüüd mind. Ta hoiab mul ümbert kinni, räägib minuga sosinal, nii et kõrva ei kriibi, vaatab, et ma vett jooks. Nüüd väljub arst sinu magamistoast, meie magamistoast. Mind ajab oksele, ei taha üldse kuulda, mis tal öelda on. Sisistan su vennale, et ei lähe sinna magamistuppa. Ma tean, et arsti meelest peaksin ma minema.

Nii ongi. Ta istub mu kõrvale ja räägib aeglaselt. Nagu räägiks lapsega või kurdiga või kellegagi, kes ei saa aru; ta hääldab sõnu selgelt ja ma saan aru, et ta proovib tungida kõigesse, mille mina olen välja lülitada. Ta on seda teinud palju kordi varemgi.

„Carolina, kuula nüüd, ma räägin, mida ma saan rääkida, mis on juhtunud. Kas sa kuuled? Sa võid kõike küsida ja mina püüan niimoodi vastata, et sa aru saaksid. Aksel suri täna öösel une pealt, arvatavasti paar tundi enne seda, kui sina ta leidsid. Miks ta suri, seda ma praegu täpselt öelda ei saa. Keha järgi ei ole võimalik hinnata. Arvatavasti ütles tal süda üles. Surma põhjuse tuvastamiseks peame veel uuringuid tegema. Aga Carolina, kuula mind nüüd, ta suri valutult, kuuled, ta ei tundnud valu, kui ta suri. See toimus une pealt, ta magas, nagu ta magas igal öösel. Sa pead mind nüüd kuulama, see on tähtis, tavaliselt on seda hea teada natukese aja pärast, kui kõik on sulle kohale jõudnud. Ta suri valutult ja arvatavasti ta isegi ei ärganud. Carolina, ma tahan, et sa nüüd mõistad, et sel polnud tähtsust, et sind tol hetkel kohal ei olnud. Sa ei oleks saanud teda päästa. Kui süda niimoodi seiskub, nagu Akslil, siis meie ei saa enamasti midagi teha, isegi kui patsient on haiglas, kui see juhtub, ei ole kindel, et sellist südame seiskumist oleks saanud tagasi pöörata. Täna ma ei saa öelda, miks ta süda seiskus, aga võib juhtuda, et süda teeb niimoodi. Seda nimetatakse ägedaks südame seiskumiseks. Ei ole näha, et ta oleks kannatanud. Ja sina poleks saanud olukorra parandamiseks midagi teha, ei siis, kui sa oleksid olnud tema kõrval voodis ega siis, kui oleksid kiirabi varem kutsunud. Nüüd tuleb varsti auto, mis viib Aksli keha Solnasse kohtuekspertiisi instituuti ja seda ei ole hea vaadata. Ma arvan, et te peaksite natukese aja pärast siit ära sõitma. Politseis saad kontaktisiku, sa saad talle helistada ja küsimusi esitada. Ma mõistan, et seda kõike on praegu palju. Aga enne, kui me Aksli keha ära viime, tahan ma, et sa läheksid ja jätaksid temaga hüvasti, see annab tavaliselt …“

Ei.

Ei.

Ei.

Ma ei suuda.

Ärkan passiivsest udust, kui annan endast kõik, et arsti kuulata ja aru saada, mida ta ütleb. Nüüd on ta jõudnud selleni, mida ma kartsin. Ma ei taha sinna minna. Mul pole seda vaja. Ma ei suuda, ütlen ma. Ma tegin seda siis, kui isa suri ja kui vanaema suri, aga nüüd ma ei suuda. Jääb ära.

Ma vajun kokku. Vappun nuttes ja tatistan ja ilastan ja määrin ära sinu vanema venna pluusi, kui ta mind kõvasti kallistab, ma kaon ta käte vahele ega taha sealt kunagi välja tulla. Sa saad hakkama, sosistab ta mulle kõrva ja ilmselt voolab tatti ka sinna, aga ta sosistab edasi ja hoiab mind tugevalt. Me läheme sinna koos, ütleb ta. See on tähtis.

Ma ei tea, kui kaua me seal seisame. Aga mingil moel on sinu vanemad, minu kasuema ja Ivan nüüd sinu juures käinud. Nad tulevad meie juurde, tõmbuvad meie ümber kohmakasse kallistusse, mis kipub mind lämmatama ja ma ei saa hingata. Nad ütlevad, et sinu juures oli ilus, sa nägid rahulik välja ja mul on hea sinna minna.

Ma annan alla. Ma pean kallistusest välja pääsema, jälle oma õhku hingama ja ma ei pääse enne, kui sinu juures viimast korda ära käin. Sinu vanem vend hoiab mul tugevasti ümbert kinni ja me läheme sisse, koos, et viimast korda hüvasti jätta. Üle läve astudes pigistan silmad kõvasti kinni.