Читать книгу Saturnuse lapsed - Charles Stross - Страница 11

ICHIBAN VIIB MIND KIIRUGA välja mööda tagatänavat, millest ma ei teadnud, ja üles mööda järsku tekitreppi teele, kus ootab rikša, ees ponipoiste paar, kes jõllitavad mind punnis silmadega, kui sisse istun. See nagiseb mu raskuse all, kuid Ichiban näib muretu. „Lennake,” ütleb ta ponipoistele ja need traavivad minema, sabad püsti.

Märkan, et meid jälitab paar väikest linnukit. „On need sinu omad?” küsin.

Ichiban heidab mulle ükskõikse pilgu. „Jäta need minu hooleks.” Ta nõjatub istme seljatoele ja sulgeb silmad. Mõne sekundi pärast hakkab üks lindbot suitsema ja kaldub kursist kaugelt kõrvale. Teine läheb meist kaugema kaarega mööda.

Keerame külgkoridori ja jääme seisma ruumika paadisektsiooni ees, kus teisel pool õhulüüsi ootab tilluke gondel pooleldi täis gaasikonteineri all. „Mis see on?” küsin ma.

„Kõige parem on saada sind linnast välja nii kähku kui võimalik: roni sisse.” Ichiban viipab gondli poole. „Selles on toide ja toitained. Sea end mugavalt sisse, sellest saab mõneks ajaks su kodu.”

Uurin seda kaadervärki kahtlevalt. See on kaldtugede ja sasise polstriga liibuv kookon, mis asetseb silindrikujulise toite- ja toitaineadapteri otsas, istme all on mingisugune haarats. Arvatavasti olen sellest kolm korda raskem. „Sa tahad, et ma kannaksin seda kogu tee Merkuurini?”

„Jah.” Ta naeratab ilmetult. „Su lift saabub natuke rohkem kui tunni aja pärast.”

„Minu…” peatun, üks jalg juba pooleldi kookonis. „Sa ostsid mulle liftisõidu?” Ma ei saa sinna midagi parata, et lõpetan vingatusega.

„Loomulikult.” Nüüd on Ichibani kord veidi hämmeldunud nägu teha. „Kuidas sa siis veel lootsid täna orbiidile jõuda?”

Istun ettevaatlikult ja libistan teise jala kookoni sisse. Asi hakkab kohale jõudma. Kannata välja, soovitavad mu mälestused ja ma annan alla. Mu gaasivahetussüsteem on liiga hästi konstrueeritud, et selles lainetus tekiks, aga oleksin ma oma Eluarmastuse liigist, läheksid peopesad niiskeks ja esineks rohkesti südamepekslemist. Ei tea, mida ma ootasin: võib-olla rahulikku sõitu ühte ekvaatorijaama ja seejärel kohta plaanilisel väljalennul. Aga meie asume põhjapoolse polaarplatoo lähedal ja see võtaks aega. Ichibani toetajad on ostnud orbiidil paikneva tuliratta aega ja see väntab just praegu oma tuhande kilomeetri pikkust kätt õigesse asendisse, valmis seda stratosfääri pistma ja mind üles noppima nagu tuules hõljuvat õiekest. Heidan pikali ja lasen kookonil end sisse imeda. See peab neile tuhandeid maksma, taipan ma. Rohkem kui aristoklassi koi. „Kuidas ma räägin…”

„Kookon seletab sulle kõik, mis sul teada vaja,” ütleb Ichiban minekule pöörates. Helkivad tätoveeringud ta õlgadel ja käsivartel teevad mulle silma, kui ta minema kõnnib.

„Tere!” viiksatab kookon hingetult. „Mina olen Lindy! Tänan sind, et valisid reisimiseks Astradyne Toursi, kellele ma kuulun! Kuidas sinu nimi on?”

Lähtekood hoidku mind, ta kõlab entusiastlik. Nagu mul seda vaja oleks. „Mina olen Freya,” tunnistan. „Kas sa oled…”

„Tere, Freya! Mina olen täna sinu kosmoselaev! On sul mugav? Oled pinges? Ma tean, kuidas seda leevendada! Las ma teen sulle massaaži? Ma loodan, et sa ei pane pahaks, aga ma näen, et sa oled klassikalise ehitusega! On sul õõnsusi? Ohoo! Gaasivahetuskops! Selle pean hästi täis toppima! Ma pean paar sondi paigaldama – ära muretse, ma teen nii, et sul on hea…”

Lindy muudkui vadistab hingetult, tema sondid songivad mu avaustes ja suruvad end sisse, täites mu intiimsed paigad eest ja tagant, ülevalt ja alt. Ei solva mitte suguühte alustamine – ta on hooliv ja libe, pärast nii pikka intiimkontaktita aega tundub kongestioon meeldiv – aga ta isiksus on tüütu. Nagu ahistaks sind magamiskott, mis lobiseb Comic Sansis, i-de peal täpi asemel väikesed südamekesed.

„On sul alles suur käärsool! Kas see viib kuskile välja? Sellise sees pole ma tükk aega olnud! Nii, ma ühendan nüüd su visuaalid ja oledki mõnusasti minu sees. Kuidas tundub?!?”

Korraks nõksatab ja siis näen jälle välja. Ta on ühendanud mu silmad ja kõrvad ja väljundliini oma närvisüsteemiga ja nüüd võin näha, et laman tekil, mähitud tema valgest torust kookonisse, ja tema topib kõigisse mu sisemistesse õõnsustesse libedat polstrivahtu. Hea, et ma pole klaustrofoobiline. Lasen end lõdvaks ja jõllitan Lindy ballooni alumist külge oma kohal. Mõtisklen, mida mu Eluarmastuse sugu oleks sellisest transpordimoodusest arvanud: tõenäoliselt oleks suurem osa neist umbisikulise vägistamistunde peale karjudes põgenenud, aga mõned… „Millal me stardime?” küsin, püüdes mitte märgata end täitvat soojust.

„Nüüd kohe-kohe!” ütleb Lindy reipalt ja pigistab hellalt mu nibusid. „Lase end lõdvaks ja las ma aitan sul sõitu nautida?!”

Värisen, kui balloon tekilt kerkima hakkab. Mu kookon pöörab minu teatud kehaosadele suuremat tähelepanu, kui tingimata vaja oleks: keegi pole päris kaua aega minu vastu sellist huvi üles näidanud. „Lindy, kas sa armatsed kõigi reisijatega?” küsin ma.

„Ainult nendega, kellel on vastav varustus!” sidistab ta minu sees tukseldes. „See aitab neil aega mööda saata. Ohoo, ma näen, et me sõidame Telemusega! See on lahe! Ta meeldib mulle! Ta on nunnu!” Oigan hääletult – mu suu on ammuli, kammitsetud pehme vahetükiga, mis hoiab mu huuli ja kurku avatuna – ja tunnen, kuidas sisemuses paisub rahuldamata kibelus. Ma ei saa midagi parata, minu suguvõsal on mõned refleksid teadliku kontrolli jaoks liiga sügavalt sisse ehitatud ja see oli väga ammu – liiga ammu –, kui keegi minuga armatses. Isegi mitte eriti taiplik pinna-orbiidi vahet käiv magamiskott. Ma väänlen või üritan seda teha – Lindy on mind põhjalikult paigale naelutanud – ja just siis, kui hakkan ütlema, et tõmmaku selle klienditeenindusega tagasi, hakkab ta jälle nihelema. „Ooo! Ooo! Jah! Jah! Jah! Ooh!”

Üks minu suguvõsa iseärasusi on see, et ehkki me pealtnäha sarnaneme oma Looja liigi emastega, erineme mõnes suhtes põhjalikult – eriti meie seksuaalsed refleksid. Vaikeolekus (kui me pole vastuvaidlematult oma Ainsale Eluarmastusele vermitud) on nii, et kui üks meist kedagi erutab, erutab tema omakorda meid. See on meie jaoks väga madala tasandi tingrefleks, mille saamiseks on modifitseeritud meie närviarhitektuuri aluseid ja lisatud mingi „täiustatud vomeronasaalse ringi refleksi” nimeline asi. Ilma selle refleksita poleks minust oma ettenähtud otstarbeks kasu – aga mõnikord on sellel tüütuid kõrvaltoimeid. Niisiis kaotan suurema osa kolmest minutist orgasmile, mis oleks juba ammu ära kulunud, ja järelhõõgus hoiab mind veel tunnikese tegevuses.

(See on küllap hea, sest oleks mind jäetud üksi oma kimbatuse üle mõtisklema – abituna ja kammitsetult stardikookonis, hõljumas läbi Veenuse väävelhappepilvede, minu ja all paistva hõõguvkuuma eelmäestiku vahel vaid gaasiballoon, õhuke kui seebimull, ootamas, et tuhande kilomeetri pikkune tross mind järsult orbiidile rapsaks –, võiksin olla paanika äärel. Eriti kui arvesse võtta, et õel aristo soovib mulle halba ja mu eluruumi on võõrad segi pööranud ja kõike seda kuue tunni jooksul. Ja siis on veel peatselt algav liftisõit. Aga Lindy teab täpselt, kuidas närviliste reisijate mõtted mujale viia, ja ma kahtlustan, et määrata temasugune mind tasa hoidma kuulus algusest peale Ichibani plaani juurde.)

Ma olen ennegi liftigondliga sõitnud, nii saab kõige kergemini Maalt minema. Aga Maalt lahkumine oli teine asi. Tookord olin juba hibernatsioonis, pakitud laiamõõdulisse ärilasti ja enne dokkimist ülehelikiire liuguriga õigele kiirusele veetud. Seekord sõidan üksi suures tuhandekilomeetrise varrega kulbis, mille ots pöörleb vastassuunas mööda oma orbiidirada; see sukeldub alla, kuni on keskmisest maapinna tasemest vaid viiskümmend kilomeetrit kõrgemal, et tõmmata mind poolpöördega orbitaalkiirusele: saan kaela kümneid g-sid. (Osaliselt seetõttu ongi Lindy mind nii innukalt täis toppinud: ma vajan polsterdust.) „Mis saab, kui orbiidile jõuame?” küsin talt, püüdes mitte sellele protsessile mõtlema jääda.

„Kes sellest hoolib?” ütleb ta unistavalt. „Telemus on vinge! Ma pole terve igaviku temaga ratsutanud!” Kiristaksin hambaid, kui ta poleks mulle hoolikalt troppi suhu toppinud. „Noh, minu šabloon on, aga mulle on kõik see uus! See on mu esimene lend! Oo! Ma olen nii elevil!”

Ta vabiseb kergelt ja ma tunnen, kuidas värinad läbi ta kesta käivad.

„Minu reisiplaan,” ütlen püüdlikult. „Mulle on see oluline.”

„Küll me su kohale saame!” Ta itsitab natuke. „Telemus viskab meid ära just õigel ajal, nii et jõuame Köielkõndija peale ja temaga läheme ülejäänud tee! Läheb lõbusaks!”

„Sa tuled lõpuni välja?” küsin, püüdes jahmatust varjata.

„Jah! Kui Köielkõndija on meid kätte saanud, morfin oma teise arengujärku, et sa oleksid mõnusasti kaitstud vastiku kiirguse ja mikrometeoroidide eest!” eputab ta oma teise arengujärgu skeemi välgutades – see on töntsakate päikesetiibade, soojusvaheti ja peegelsirmiga vorm. Need moodustavad kena komplekti suure laeva Köielkõndija või mõne ta venna haru küljes rippuva kookoni jaoks. „Meil on aega laialt, et teineteist tundma õppida! Jeee!”

Otsin veel parasjagu hävitavat vastust, kui silman Telemuse kätt vedamas valget armi üle lehtpronksi karva taevakupli meie poole alla. Ja siis ma tahaksin ümber mõelda – aga selleks ajaks on liiga hilja.