Читать книгу Saturnuse lapsed - Charles Stross - Страница 12

LINDY ON ILMSELGELT oodanud seksi Telemusega terve igaviku, kui mitte kogu elu, ja too vastab samaga. Nad kepivad kõvasti ja kiiresti liiga suure raskuskiirenduse all, Telemuse sugukombits tihedalt kinni Lindy stardiadapteris. Leian sideseadistuse, mis nende oiged ja vabinal öeldud õrnused välja filtreerib, enne kui need mind kaasa haaravad. Leban üksi ja ligasena Lindy kõhus, kesktõmbekiirendusest lamedaks litsutud, kui Telemus meid orbiidile tõmbab. Mul on rohkesti aega musti mõtteid mõlgutada. Ega ma ei pane pahaks, et mul on litsakas välistekikookon, aga ma lähen enne kohalejõudmist hulluks, kui pean tee peal normaalse vestluseta läbi ajama. Oleksin pidanud kalmistu enne äratulekut sisse lülitama, taipan ma. Vähemasti oleksid õdede vaimud mul jalad maas hoidnud. Aga nüüd on juba hilja ja ma ei hakka paluma, et Lindy mind ühendaks – mõni asi on liiga privaatne.

Kõmisev sõidusurve kaugeneb ja ma lülitan end avatud vestluskanalile parajasti siis, kui Lindy oma armukesega pisarsilmi hüvasti jätab.

Avan silmad ja näen Telemust kogu tema hiilguses, langemas tagasi pärlmutterjate pilvetippude poole, kombitsaots hoolduskesta sisse tagasi tõmbumas. „Head aega!” hõikab Lindy. „Ma armastan sind!”

„Järgmise sinuni,” müristab Telemus, hääl Doppleri efekti tõttu vaibumas, kui me temast kõrgemale tõuseme.

Üritan õnnetu armastaja tähelepanu köita, kui eemale triivime. „Lindy, kas näed juba Köielkõndijat?”

Pärast lühikest pausi: „Jah! Ta on sealpool!” Vaevunähtava tähevalguse täpi ümber sähvib vilkuv punane rõngas. „Kas pole põnev?” Ta pigistab mind korraks.

Sulgen silmad. Kannatust. Ütlen: „Reisimine ei meeldi mulle eriti.” See on kõige taktitundelisem vale, mis kiiresti pähe tuleb. „Saad sa mind kuni kohalejõudmiseni hibernatsiooni panna?”

„Oled sa kindel?” Ta hääl on kahtlev, nagu oleks talle arusaamatu paljas mõte, et leidub keegi, kes ei naudi abitut triivimist tähtede vahel, seltsiks ainult üks arulage lipakas.

„Ma olen kindel, Lindy.” Jäin korraks vait. „Kas sul on alternatiivseid isiksusemooduleid?” lisan kaeblikult.

„Vabandust!” ütleb ta reipalt. „Mina olen mina! Me kõik oleme mina! Mod-42 tüüpi lühiajalise keskkonnatoetuskapsliga saad täpselt selle, mida silm näeb! Ja ma tahan, et sa teaksid, kuidas mulle tõesti meeldib sind enda sees hoida! Aga kui sa oled kindel, et tahad magada…?”

„Olen küll,” ütlen kindlalt ja sulgen silmad, lootes, et unenägusid ei tule.

„Oooo! Hea küll. Maga hästi!”

Universum kaob.