Читать книгу Saturnuse lapsed - Charles Stross - Страница 14

LOOMULIKULT ei hiberneeri ma kogu reisi aja. See oleks rumal ja ehk ka hukutav ja ehkki ma pole veendunud, et ihkan elu, pole ma veel valmis surma embusse sööstma. Ärkan korraks, kui Lindy tervitab õnnelikult lobisedes lakoonilist Köielkõndijat, ja sunnin end ärkvel püsima, kui kosmoselaeva lõõg temast kinni haarab ja ta roomab südamiku poole ning seab end paigale kosmoselaeva kandesõrestikul. Jään jälle magama, kui ta haarab sisendliinid ja toitekontuuri ning hakkab minu ümber moonduma – igav vahemäng, kuna selle käigus toimuvad ta ajus märkimisväärsed ümberkorraldused. Ja seejärel ärkan taas, kui läheneme oma sihtkohale.

Köielkõndija käib pidevalt Merkuuri ja Veenuse vahet mööda elliptilist ülekandeorbiiti, iga reis võtab pool aastat. Planeedi orbiidile ta ei sisene, vaid püüab saabuvaid ja laseb lahkuvaid reisijad välja oma võimsa lõaga – Telemuse väiksema vennaga. Meie tema juurde üles viskamine ja teises otsas kinnipüüdmine on kohaliku lõa või sihtplaneedi magnethõljukirööpa töö. Köielkõndija töötab üksinda, ilma meeskonna ja lisaseadmeteta, mitte nagu teised laevad, eriti kaugemates piirkondades. Aga ta pole üksildane: ta saab paljude reisijatega juttu ajada. Tegelikult on see peaaegu üleminekuriitus. Niisiis veedan oma kolm päeva, rippudes pea alaspidi lastikapslitega kaetud kandesõrestiku küljes, päikesevalgus heitmas mu ette söövitavalt teravaid varje, ja kannan talle ette oma eluloo lühendatud versiooni.

„Nii et sa lahkusid kodust, sest tahtsid õdedest eralduda,” tümiseb Köielkõndija mõtlikult. (Ta kasutab madalat häält, võttes oma seisundile kohaselt pühaliku tooni.) „Aga sa oled neisse kiindunud. Miks sa seda tegid?”

„Nad surid liiga kiiresti.” Hellitan mälestuste kalmistut Lindy vaikse krüüsalise sees. „Ma ei talunud mõtet, et oleksin lihtsalt järgmine.”

„Aga nad kõik olid subjektiivselt sinust vanemad. Sinu kuuekümne ühe aastane vahepaus.”

„Mis on kuuskümmend aastat?” Kehitaksin õlgu, kui saaksin. „Muidugi arenesime me erinevalt, aga meil kõigil oli sama probleem.” Haigutav auk keset meie halvasti ülesehitatud elu. „Kuidas saab armastada iseend, kui ei saa armastada kedagi teist?”

„Paljud ei pea seda probleemiks,” mõtiskleb Köielkõndija. „Nad eksisteerivad küllaldaselt midagi armastamata, nad ise sealhulgas.”

„Jah, aga asi pole selles. Sina oled õnnelik, sa teed täpselt seda, mida sa oled ette nähtud tegema. Aga kujuta ette… kujuta ette, et keegi leiutaks teleportatsiooni ja muudaks su üleöö iganenuks. Mida sa siis teeksid?”

Köielkõndija vastab hetkegi kõhklemata: „Ma arvan, et ilma tööta suunduksin tähtede poole, vaataksin, mis seal näha on.”

Ilmselt on ta sellele küsimusele palju mõelnud…